RAAMATUBLOGI: „Nede pool aa inime ää tapet“ ehk kuidas mõrvalugu Hiiumaa assessori Peterburi viis
Andres Adamson, „Sootuks teised saared. Krimilugu 18. sajandist“, Argo, 168 lk.
Eesti ajalookirjandus, krimikirjandus ehk kokkuvõttes ajalooline krimikirjandus on saanud väärt täiendust nii uue raamatu kui autori näol. „Sootsuks teised saared“ viib lugeja Hiiumaale, sealt Revalisse ning lõpuks sootuks teistele saartele – Peterburi, Venemaa tsaaririigi, mille alla käis ka Eestimaa kubermang, keskusse.
Kui lühidalt rääkida raamatust kui krimkast, siis lugu saan alguse Suursadama kõrtsist, kus öömajale jäänud keiserliku ihukaardi Preobraženski polgu seersandil vürst Pjotr Mihhailõtš Meštšerskil lõigatakse une pealt kõri läbi. Oleks tegu lihtsa külataplusega, saanuks Randvere mõisahärra, kes oli samas adrakohtu assessor, asjad lahendatud, ent paraku oli Meštšerski tapetud riikliku ülesande täitmisel ning seega üritas uurimist üle võtta Hiiumaal viibinud Tema Majesteedi Salakantselei sekretär Stepan Ivanovitš Šeškovski. Aga..
- - -
„Ka mina olen riigiametnik!“ vastasin.
„Ei tea ma nagu Venemaa tšinovnikute seas selliseid range ega ametikohti nagu foogti assessor!“ ironiseeris tulija.
Jäin endale kindlaks: „Venemaa Venemaaks, mu härra, kuid me viibime praegu Eestimaa hertsogkonnas ja siin on teistsugused seadused ja ametikohad. Siin loetakse ka omavalitsusameteid kodumaa teenimiseks ja rüütelkonna seast valitud ametiisikuid
riigiametnikeks. Ehkki me ei saa riigilt palka, vaid teenime kodumaad tasuta ja omal kulul, vastavad meie ametikohad ka teenistusastmete tabeli vastavatele rangidele.“
Kahtlustasin, et üht-teist mu jutust läks tõlkes kaduma, kuid jätkasin: „Sellel saarel siin on kõikide kuritegude juurdlemine minu ülesandeks ja kui ma seda ei teeks, murraksin seetõttu oma ametivannet.“
- - -
Niisiis asub adrakohtu assessor uurima mõrva ajal, kui Eestimaa ja Venemaa eliit koguneb Suuremõisa lossi Hiiumaale selle omaniku Ebba Margaretha Stenbocki kutsel. Pidustustelgi toimub tapatöö ning edasi viivad nii jäljed kui assessori nõnda kõrgetesse ringkondadesse, kus võib kaotada kõik, ka elu.
Kui võtta raamatut pelgalt krimkana, on see täiesti tõhus tükk, ent teise poole teose väärtusest annab taust. Ühest küljest saab lugeja Eesti ajaloost – toonasest mõisakultuurist, suhetest Venemaaga, kubermangu valitsemissüsteemist ja siinsetest suuraadlikest – vaid killukese, ent kui eelnevad teadmised on napid, siis on seda rohkem kui küll.
Samas ettevaatust! Raamatu lugemisele kulub mitte rohkem, kui üks vihmane päev, ent sellele tuleb liita mitu head tundi selleks, et uurida teoses kirjeldatud sündmuste ja tegelaste tausta. Jah, pea kõik persoonid, kes raamatus esinevad, on reaalselt eksisteerinud ning võinuks tegutseda nii, nagu tegutsesid. Küll aga paneb autor lugeja detektiivitööd tegema ning siinkirjutajale see meeldis.
Raamatut lugedes ei tasu kohe taustu uurima hakata – alguses võib jääda häguseks, et kes-kus-millal – vaid liikuda rahulikult edasi, sest suur osa infost laekub jupikaupa. Küll aga tasuks teha märkmeid, mida hiljem uurida.
Olgu öeldud, et tegevus toimub aastal 1760 ja see loksutab juba hulga tegelasi ja sündmusi paika. Ent jääb üks suur küsimus: kes on raamatu minavavormis esinev nimitegelane?
Küsimusele vastas Andres Adamson nõnda: „Ma täiesti teadlikult ei esitagi peategelase nime. Randvere mõis oli (juriidiliselt ja arvestuslikult, ent ilma mõisasüdameta) Hiiumaal täiesti olemas ja liikus järgnevalt tõesti Gernetite suguvõsa kätte, nagu tekstis mõista antakse, kuid peategelane on välja mõeldud koondkuju. Annan tekstis küll vihjeid tema perekonnanime kohta (vanaonu Christoffer tuleb koos Peeter I-ga Holsteinist ja ehitab Tõnismäele hollandi veski – sinna, kus nüüd veetorn –, tema esiisa esiisa on Hio Andres)...
Nendest vihjetest on kenasti võimalik peategelase perenimi välja raalida, niisiis head detektiivitööd.
Ja veel... Aplausiväärt on see, et „Sootuks teised saared“ tutvustab meile sajanditetagust Eesti keelt.
- - -
„Kesse on?“
„Aint mä aa,“ vastas mu vana teener samuti maakeeli, sest olin vaistlikult seda pruukinud. „Mä, Rein.“
„Mäs lahti?“
„Kroll oli saat ärrat kuttsu, nede pool aa inime ää tapet.“
- - -
Lõpetuseks: „Sootuks teised saared“ saab otsa täpselt nii, nagu vajaks see järge, sest osa osti jääb lahtiseks. Seega ootame huviga.
