Toomas Volkmann: mitte mingil juhul veel kord armuda!

Kui nõukaike läbi sai, oli verinoor Eesti riik alles värvimata. Kõik oli närune, hallitav, tolmukorraga kaetud. Oodati pintslimeest, kes annaks elule värvi, lõhna ja maitse. Sääl tuli Toomas Volkmann, just nagu teiselt tähelt, fotokaamera käes ja Londonis kogetud vabadus rinnas. Keegi, kes võis okupatsiooni alt pääsenud inimestele õpetada, mis on vabadus, ilu ja erootika. Kolmekümne aasta jooksul kirjutas Volkmann end kuldsete tähtedega eesti fotograafia ajalukku.

Missugusena nägite Eestit, kui te 1990-ndatel Londonist õppimast tagasi tulite?

Olen alati olnud Eesti patrioot. Olin 1980-ndate poliitilisele elule kaasa elanud ja alati ette kujutanud, et kui Eesti lõpuks iseseisvaks saab, siis tulevad inimesed tänavatele ja embavad üksteist. Aga kui see kätte jõudis... 20. august 1991 oli laupäev. Siis tuli pühapäeva hommik. Kõik oli kuidagi kulunud, tolmune, inimesi polnud kuskil näha, ainult mingi mutike komberdas oma käruga. Tundsin, et olen kohutavalt väsinud. Tollal oli mul veel selline suhtumine, et kui ma enam millestki vaimustuda ei suuda, siis pange kirstu ja lööge kaas kinni.