RAAMATUBLOGI: Rohepööre on planeedi loodusele kõige katastroofilisemalt mõjuvaks kataklüsmiks peale Chicxulubi asteroidi maalekukkumist

Jüri Liiv, „Suur rohepesu käsiraamat“, Hea Lugu, 286 lk.

Näikse, et vähemalt Eestimaal on rohepöörajatel käes mitte just parimad ajad, sest endise keemiadoktori ja Tartu Ülikooli säästliku tehnoloogia teaduri Jüri Liivi „Suur rohepesu käsiraamat“ annab mõistlikele inimestele rohkelt argumente rohehulludega vaielda. Või õigemini... Siitmaalt ei tuleks kuulata ühtegi rohepöördesse uskujat enne, kui ta on mainitud teose läbi lugenud ning lükkab ümber seal esitatud tõdemused, faktid ja teadusuuringute tulemused. Kes seda ei suuda, on automaatselt koduplaneedi ja inimkonna hävingut ihkav loodusevihkaja.

Et siis eelmise lõigu viimane lause on ilmselgelt ülevõimendatud? Kahjuks mitte, sest Liiv kuulutab raamatu järelsõnas: „Rohepööret võib pidada planeedi loodusele kõige katastroofilisemalt mõjuvaks kataklüsmiks peale Chicxulubi asteroidi maalekukkumist (kui mitte arvestada Homo sapiensi ilmumist).

Tegelikult pole selles, mis raamatus peitub, midagi uut, sest rohepöörde hävitavast mõjust on kirjutatud ja räägitud, ent jäänud roheröökurite kisa varju. Nüüd on kõik kenasi ja kompaktselt kaante vahel koos selgituste ja viidetega ning arusaadavas keeles.

Autori sõnul uuris Ameerika organisatsioon Terrachoice rohkem kui tuhandet roheväidet ning neist osutus tõelevastavaks vaid üks (!). Liiv leiab rohepöördes suisa kaks-kolm positiivset pisidetaili – näiteks LED lambid ja tuulepargid – aga kõik muu on totaalne jama, mis hävitab loodust ja teeb rahva vaesemaks, kuid laseb poliitikuil särada ja täidab kellegi taskuid.

Tegelikult peaksid kõik koolid „Suure rohepöörde käsiraamatu“ võtma multifunktsionaalseks õpikuks. Seal on noort (ja ka täiskasvanut) targemaks tegevat bioloogiat, keemiat ja füüsikat, mis on võetud elust enesest ja annab rakenduslikud teadmised. Ning kõige tipuks tuleks raamat võtta ka matemaatika õppekavva, kusjuures õpilased saaksid teha iseseisvat tööd – näiteks otsida välja (nagu autor tegi) kõik vajalikud andmed ning arvutada välja, kumb jätab suurema ökoloogilise jalajälje, kas elektri- või diiselauto. Samaga saaks lapsed aimu rohepöörde reaalsusest. Vastus autode kohta on järgmine...

„Europarlament otsustas hiljaaegu, et aastast 2035 on võimalik Euroopa liidus müüa ainult elektriautosid,“ kirjutab Liiv. „Liitiumakud on ennast õigustanud kantavatel seadmetel ja täidavad üldiselt neile pandud ootusi (välja arvatud see, et nende eluiga on üsna lühike). Elektriauto jaoks see lahendus ei sobi. Kõigepealt, Maal leidub liitiumi maksimaalselt 40% sõiduautode asendamiseks. Veoautode puhul ei räägi enam keegi üleminekust elektrile: selliseid lahendusi pole olemas ega paista ka lähiajal tulemas. Elektriautodele üleminekuga kasutame ära kõik planeedi liitiumi-, koobalti ja osalt ka nikliressursid paarikümne aastaga. Lisaks on vaja tohutul hulgal vaske, alumiiniumi ja muid metalle uute elektri toomis- ja jaotusvõimsuste ning laadijate ehitamiseks. Kokkuvõttes tuleb süsihappegaasi emissioon läbitud kilomeetri kohta oluliselt kõrgem kui diiselauto puhul. Kümne aasta pärast on akud rivist väljas ja uute jaoks enam metalli pole.“

Raamatut lugedes sai äramärgitud lõike sedavõrd palju, et kui neid välja tuua, tuleks sisuliselt esitada kogu tekst. Seega siinkohal valitud palad, pisut küll lühendatult, et saaks aimu, mida teos sisaldab.

*

Võtsin just pakiautomaadist välja ühe elektroonilise juhtmooduli mõõdus umbes 2x2 cm ja kaaluga vast paar grammi. See oli pakitud (järjekorras) antistaatilisse kotti, mullikilesse, pappkarpi, veelkord mullikilesse ja polsterdatud pakikotti ning mässitud kinni umbes kilomeetri kleeplindiga. Meele tegi rõõmsaks suur silt pakiautomaadil: „Tõime sinu paki kohale 100% süsinikuneutraalselt!“

*

Valetamine... Siia rubriiki sobiks lennufirma KLM hiljutine kampaania „Be a hero, fly CO2 zero!“ Nimelt lubas firma, et sõidutab kliente süsinikuneuraalselt, istutades selleks vajaliku koguse puid. Reklaam tunnistati aga ekspertide poolt otseselt eksitavaks, sest istutatud puu muutub võib-olla netosüsinikusidujaks umbes saja aasta pärast, lennukist eraldub süsihappegaasi aga palju ja kohe.

*

Olukorras, kus talvel valitseb paarinädalane tuulevaikus, ei ole vajaliku taastuvenergia salvestmine praegusaja tehniliste lahenduste abil võimalik (või siis eeldaks sadakonna salvesti ehitamist maksumusega vähemalt 500 miljardit eurot...). Seega kuulub muinasjutt Eesti täielikust üleminekust tuule- ja päikeseenergiale rohepesu valdkonda ja seda saavad rääkida ainult need, kes juba algkoolis käisid loodusõpetuse ja matemaatika tundide asemel kliimademonstratsioonidel.

*

Osal rohepöörastest on plaan asendada kogu planeedi energiamajandus vesinikuenergeetikaga. Loomulikult kõlab see ilusti ja meeldib nii harimatutele puudekallistajatele kui ka poliitikutele (kelle valdava enamuse üldharidus ja vaimne potentsiaal ei kannata kriitikat). Mis oleks veel ilusam, kui panna kõik autod sõitma puhta veega? See oleks juba samm edasi Jaan Tatika ideest paekivist sealiha teha.

Paraku ei ole vesinik primaarkütus. Kui kasutame vesinikku energia salvestamiseks, on tema kasutegur äärmiselt madal – alla 40%, ehk me peame tootma kaks ja pool korda rohkem elektrienergiat, kui saame kasutada. On arvutatud, et kogu USA transpordi üleviimine vesinikule nõuaks terve California osariigi katmist külg külje kõrval päikesepaneelidega. Ka sellisel juhul tuleks kütus kordades kallim praegusest.

*

Mahetoit on planeedi kaoks halvem, kui niiöelda „tavapäraselt toodetud“ toiduained. Kõigepealt vajavad nad umbes 50% rohkem pinda sama saagi saamiseks, milleks tuleb raiuda kolossaalsel hulgal metsa. Samuti on vaja rohkem diiselkütust, sest mahepõllul on umbrohu hävitamiseks tarvis rohkem sõitmist. Ka on mahemajanduse korral CO2 emissioon mullast umbes 20% suurem, mis viib mulla kiiremale hävimisele. Kui arvestada madalamat tootlikkust pindalaühiku kohta ja suuremat vajadust mehhaniseeritud põllutööde järele, on mahepõllundus kõige saastavam põllumajanduse liik.

Mahepõllunduse peatüki illustratsiooniks raamatus on pilt Austraalia poest, kus 375 grammi punase mahetoodetud paprika eest tuleb välja käia 10,98 kohalikku dollarit ehk kilo paprikat maksab 18 eurot.

*

Euroopa Liidu regulatsioonid tekitavad absurdse olukorra: kuskil võetakse mets maha ja tehakse pelletiks. See veetakse teise riiki ja põletatakse näiteks soojusjaama katlas. Mõlemas riigis eraldub tohutu hulk süsihappegaasi (kokku umbes kolm korda nii palju, kui oleks tekkinud sellesama soojusjaama kütmisel kivisöega). Samas on mõlemad tegevused „kliimaneutraalsed“ ja emiteeritavat süsinikku kuskil kirja ei lähe. Siinkohal olid vaatluse all ainult protsessi energeetilised ja klimatoloogilised aspektid; kui palju selline tegevus hävitab elusloodust, jäägu ökoloogide kirjeldada.

*

Juhtusin Berliinis nägema pilti, kus Bundestagi trepil istus viis-kuus kliimastreikijat, kõigil ninad mobiiltelefonis. Summa summarum genereerib internet kaks korda rohkem süsihappegaasi kui lennundus kokku. Digimaailm vastutab 4% inimkonna heitmete eest, kogu toodetud elektrist võtab nett lausa viiendiku. Keskmine meilivahetus inimese kohta produtseerib aastas 136 kg süsihappegaasi. See on sama, kui sõita vanema bensiiniautoga 1000 km. Palju hullem on videostriiminguga, mille alla käib ka teleri vaatamine kaabelvõrgus – inimese aastane süsinikuheide vastab lennureisile ümber maakera. Siit ettepanek noorele kliimaaktivistile: esimese proovikivina võiks üritada oma klassikaaslasi panna Instagrammist, Netflixist, Youtube’ist ja muudest striimiprogrammidest loobuma. Kui see õnnestub, võib kätt proovida ka suure maailma kallal.

*

Need on vaid üksikud väljavõtted „Suurest rohepesu käsiraamatus“, mis peaks olema kohustuslik lugemisvara igale inimesele, ent eelkõige poliitikutele ja rohelistele, kelle eesmärk näikse olevat rohepöörde abil meie planeet ja tsivilisatsioon hävitada, nagu selgitab Liiv, toetudes teadusele ja faktidele.

„Kõik ilusa rikuvad ära karmid ja ebaõiglased loodusseadused, mis väidavad üsna üheselt, et laristavam eluviis (ehk majanduskasv ning Maa elanike arvu suurenemine) toob kaasa ka suurema heitekoguse,“ võtab Liiv oma raamatu kokku. „Iga kallim tehnoloogia on ka saastavam. Poliitikute ette võetud rohepöörasusesd ainult kiirendavad globaalse kataklüsmi saabumist – mille ärahoidmise võimalikkust ei usu enam ka kõige paadunum optimist.“

Niisiis... Kui rohelistel eesotsas Greta Thunbergiga on veidigi südametunnistust, alustaksid nad aktsiooni: „Peatage rohepööre!“.

***

Oma osa rohepöördes on ka veganitel, kes juhinduvad infost, et ühe kilo loomaliha tootmiseks kulub 15 000 liitrit vett. Jüri Liiv lükkab selle väite ümber.

„Cambridge’i teadlased on uurinud keskmist veekulu üle maailma erinevate loomade pidamistingimuste juures. Tavalistes tingimustes, kui veis on osa aastast laudas ja teise karjamaal ning vili kasvab taevast tuleva veega, on kulu keskeltläbi 87 liitrit ehk 175 korda väiksem kui internetis liikuv number,“ kirjutab Liiv ja jätkab...

„Ilmselt on suur osa potentsiaalsetest taimetoitlastest liikunud skäärkogukonda, mis hetkel popim ja noortepärasem. Oma osa on ka sellel, et silmaga on näha, mida veganlus inimese tervisega teeb. Soome esiveganil Virpi Mikkosel algas menopaus juba 37-aastaselt ning ellujäämiseks ei jäänud muud üle, kui normaalse toitumise juurde naasta. Umbes samal ajal loobus veganlusest ka selle suurim propageerija Eestis Sandra Vungi-Pohlak, kes kirjeldab oma rohusöömise aega nii: „See jube aeg hakkab mälus natuke ähmastuma.“