RAAMATUBLOGI: Venemaa ajaloo karm tõde: kui ukrainlased saavad otsida oma algupära kohast, kus nad tänapäeval elavad, siis venelased mitte

Vladimir Sergejev ja David Vseviov, „Venemaa. Lähedane ja kauge“, Varrak, 520 lk.

Nüüd, kus Venemaa minevik, millest tuleneb paariariigi tänapäev ja samaga ka olemus, on jõuliselt huviorbiiti tekkinud, tuleb tänada kirjastus Varrakut, mis taasavalda kaks kümnendit tagasi ilmunud Vladimir Segejevi ja legendaarse saate „Müstiline Venemaa“ autori David Vseviovi ajalooõpiku esimese osa. Kiitus!

Ei saaks öelda, et Venemaa möödanik siinmail tundmatu oleks, sest sel teemal on raamatuid ilmunud pigem rohkem kui vähem. Ja eks me samas ka tunne idanaabrite ajalugu, ainult et peamiselt alates Peeter Suure aegedest ehk sealtmaalt, kus meiegi impeeriumi osaks saime. Eelnev paraku on kui just mitte must, siis hall auk.

„Venemaa. Lähedane ja kauge“ esimene osa kirjeldab Venemaa möödunut alates aegade algusest kuni Vassili III-ni, ääretu Moskva vürstiriigi valitsejani ning sellest ajajärgust, tuleb tunnistada, ei julgeks kontrolltööd teha. Või õigemini poleks julenud. Nüüd küll, nelja saaks ehk kätte, äkki viiegi, sest Vseviov ja Sergejev on asja põhjalikult, ent samas köitvalt ja lugejasõbralikult lahti seletanud.

Tõsi, hea hinne tuleks vaid siis, kui kontrolltöö tuleks teha antud raamatu põhjal. Oleks eksamineerija seltsimees Putin, siis head hinnet ei saaks, sest, nagu eessõnas öeldakse: ’“Kui 2000. aastate alguses vahetati käsitletava piirkonna mineviku üle mõtteid veel valdavalt teadusmaailmas kehtivatest arusaamadest lähtuvalt, siis alates Venemaa kallaletungist Ukrainale (2014. aastal) on olukord kardinaalselt muutunud. Tõsiselt võetavate Vene ajaloolaste seisukohad on vaigistatud ning nende asemel kogu inforuumi täitnud propagandistid eesotsas Vladimir Putiniga, kes oleviku tegudele õigustust otsides on ajalooga manipuleerides muutnud selle impeeriumlike eesmärkide saavutamise vahendiks ehk ideoloogilise võitluse lahinguväljaks.“

Niisiis peegeldab raamat Venemaa tegelikku ajalugu, mis Putinile ja tema seltsimeestele sugugi ei meeldi, kuna, nagu kirjutab Vseviov: „Teose esimesed peatükid, eriti need, mis keskenduvad ajavahemikule 10. sajandist 13. sajandi keskpaigani, võiks paigutuda raamatusse, mis kannaks pealkirja „Ukraina ajalugu“, sest valdav osa tolleaegsetest sündmustest ning tegelastest seostuvad tänapäeva Ukraina aladega. Sealt pärineb nimi Rossija, mille Moskoovia suurvürstiriik võttis 18. sajandil oma riigi ja impeeriumi ametlikuks nimeks, sealtkaudu loodi esimesed kontaktid lääne tsivilisatsiooniga; Kiievi-Russist sai alguse piirkonna ristiusustamise protsess, ning kui Kiiev matkis Konstantinoopolit, siis tänapäeva Venemaal asuvad linnad jäljendasid Kiievit.

Nii võiksid lugejad arvestada, et kuigi raamatus pole eraldi peatutud Vene-Ukraina võitlusel laiemalt Kiievi-Russi pärandi ning kitsamalt näiteks selle üle, kas Jaroslav Tarka pidada Ukraina või Vene valitsejaks (tema kujutis on mõlema riigi rahatähtedel), on sõja puhkemisega võitlus ajaloopärandi üle järsult ägenenud. Kuid Venemaa ja Ukraina minevikupretensioonidel on üks suur erinevus: kui ukrainlased saavad otsida oma algupära kohast, kus nad tänasel päeval elavad, lahkumata oma pealinnast Kiievist, siis venelaste kohta seda öelda ei saa.“

Nagu öeldud, on Venemaa ajalugu põnev ja keerdkäike täis ning kahetsusväärne, et hetketulemus on selline nagu on: russid üritavad vallutada maad, kust nende riik pärit on.