RAAMATUBLOGI: Iga Homo sapiens, kui ta on sapiens, võiks uurida oma minevikku

Liam Drew, „Mina, imetaja“, tõlkinud Epp Velbri, Äripäev, 366 lk.

Imetajad oleks justkui looduse kõrgeim klass, mille tipus särab looduse kroon Homo sapiens. Samas tundub, et krokodillidel, kilpkonnadel, skorpionitel ja muudel iidsetel elukatel on sellest täiesti ükskõik, nad on eksisteerinud meie planeedil miljoneid aastaid ehk kauem kui imetajad või inimene ega kavatsegi muutuda. Munevad täies rahus ning ei mõtlegi imetamisele. See justkui lükkaks ümber Charles Darwini evolutsiooniteooria, mis ütleb, et organismide ja nende sugupuude omadused muutuvad ajas. Kas krokodill on nende paarikümne miljoni aasta jooksul, mil ta välja arenes, muutunud? Miks temast pole saanud Crocodylus sapiens?

Eelmainitud küsimustele raamatust „Mina, imetaja“ vastust ei saa. Nagu ka paljudele teistele, mis on raamatus püstitatud. Põhjus on lihtne: me ei tea elu tärkamisest ja arengust just ülemäära. On vaid teooriad, millele kinnitust ei leia ilmselt iial. Näiteks sellele, miks meeste ihujuveelid, mis mängivad järglaste tootmisel olulist rolli, paiknevad jalge vahel ehk üsna kõige kaitsetumas kohas selle asemel, et peituda kehaõõnde. Sellest, muide, jutustab raamatu esimene peatükk „Inimeste (munandite) põlvnemine“. Mis näitab, et autor teab, kuidas lugejat köita, sest kes ei tahaks teada, miks need ripuvad? Kuigi kindlat vastust ei saa.

„Mina, imetaja“ veetakse seega jõuliselt käima ning on tõesti huvitav. Lugeja satub faktide, teooriate ja küsimuste-vastuste turmtule alla, kusjuures teemadering on ääriselt lai ega puuduta pelgalt imetajaid.

Mis eristab imetajaid teistest elusolenditest? Kuidas nad käituma õpivad? Miks on imetajate aju suur? Mida annab neile lõualuu olemasolu? Kuidas muudab imetajaid vanemlus? Miks on nende munandid kehavälised? Miks tekkis endotermia? Missugust infot edastavad imetajatele meeled? Kus paikneb inimene kogu selles skeemis?

Bioloog Liam Drew on raamatus põhjalikult ette võtnud tunnused, mis määravad imetajate, sh homo sapiens’i elu, viies lugeja 310 miljoni aasta pikkusele ajaloorännakule. Inimese ja teiste imetajate vahelisi keerukaid seoseid ja sarnasusi on autor käsitlenud teadlase täpsusega, samas lihtsas keeles ja läbi kaasahaarava huumoriprisma, saateks lood isiklikest kogemustest. Võrdlevalt on kirjeldatud sedagi, kuidas evolutsioon lisaks imetajatele teistesse klassidesse kuuluvaid loomi mõjutanud on.

Ühesõnaga... Iga Homo sapiens, kui ta on sapiens ja tahab mõista oma liigi ajalugu ja olemust algusest praeguseni, võiks raamatu kätte võtta. Ja kui raamat on lugejal juba käes, jõuab see ka lõpuni.