RAAMATUBLOGI: Kas tõendid, mille põhjal inimesi trellide taha saadetakse on 100% usaldusväärsed?

Anders Roslund, „Sada protsenti“, tõlkinud Heidi Saaar, Eesti Raamat, 366 lk.

Kirjanikul on jumala võim. Tappa suudavad paljud, aga ellu äratada...

Eelmises raamatus, järjekorras üheteistkümnendas, läks palavalt armastatud kriminaalkomissar Ewert Grens teise ilma. Õigemini saadeti autori Anders Roslundi poolt, kes käitus ülimalt jõhkralt, asetades oma tegelase väljapääsmatusse olukorda – Grens pettis ennast ja teisi kogu oma naiivsuses, otsis sõprust ja armastust sealt, kus seda ei ole, koges leevendamatut ahastust ning näigi ainsat väljapääsu püstolilasus.

- - -

Enne... Ta võttis püstoli kätte, hoidis värisevas pihus, imestas, kui vähe on vaja, kuidas elu koosnebki kahest hetkest, sa sünnid, sa sured.

Seejärel... Grens hoidis püstolit alati paremas käes ja seepärast oli kuul tunginud läbi ülalõuaurke ja vasaku silma, siirdunud üles, läbistanud kolju ja puurinud end sügavale kabineti lakke. Kõige õudsam asi, mida Mariana Hermansson oli kunagi näinud, tundnud. Ja kuulis hingetõmbeid. Nõrku. Kuid hingetõmbeid.

Hiljem... Ewert Grens oli nädala intensiivis aga kuna suured veresooned olid terved ja luukilde polnud, siis viidi üle tavapalatisse, kuue nädala pärast sai jalgele ja kirjutati välja. See pool näost, mille oli läbinud kuul, oli sisse vajunud, põsenukk tugevalt sisse surutud, kriminaalkomissari pea tundus nagu viltu olevat ja silma katva musta lapi asemele pidi tulema protees.

- - -

Grens on taas jalul. Nelikümmend aastat oli kriminaalkomissar olnud politseimaja ebaametlik niiditõmbaja, inimesed veidi kartsid teda. Siin magas ta lukustatud uste ja läbimatute akendega anonüümsetes palatites. Lõppemine muutus ellujäämiseks. Seesama kirglik politseinik, aga hingelt teine inimene. Või siiski, politseis talle kohta enam pole... Vana, ebastabiilne ja siis see lask... Aga...

Rootsis pole sarimõrvareid, pole kunagi olnudki. Ent kui sarimõrvareid pole, siis miks tühjendatakse üks inimkeha verest? Miks põletatakse teine erinevate vedelikega? Miks purustatakse ükshaaval kolmanda keha luud? Erinevaid mõrvu ühendab DNA jälg, aga kui usaldusväärne see tegelikult üldse on?

Grens saab nädala olla politseinik ja lahendada mõrvajuhtumid. Ei päevagi rohkem. Mis tähendab, et appi peab tulema semu Piet Hoffmann, endine kaak, kellest sai politseinike abiline, infiltreeruja, kes imbus kiritegevuse keskmesse. Nüüd elab Hoffmann rahus ja vaikuses pereelu... Ent temalgi on õiglustunne ja adrenaliinivajadus ning kuidas sa saad Grensi mitte aidata. Paraku on seekord mängureeglid teised – Hoffmann peab tegutsema isepäi, ametivõimudelt ta abi ei saa. Kui läheb nihu, ootavad trellid. Ent kuidas sa saad Grensi mitte aidata...

Pealtnäha läheb Roslund seekord vinklist välja, sest kui tema eelmised raamatud kirjeldasid Rootsi ehk heaoluühiskonna pahupoolt vägagi realistlikult, kuid nüüd sarimõrvad... Mida pole Rootsis kunagi olnud.

Ent seegi kord avab Roslund tegelikkust, vabandab, et pidi selle jaoks ebarealistliku mängplatsi looma ja küsib: „Kas leitud DNA, mille põhjal inimesi süüdi mõistetakse ja vanglasse suletakse on alati usaldusväärne? 100% usaldusväärne?“

Pole vist vaja korrata, et Anders Roslundi Ewert Grensi raamatud, mida ta alguses kirjutas kahasse Börge Hellströmiga, on endiselt käestpandamatud.

P.S. Roslund lubas ühes intervjuus, et on siitmaalt Grensi vastu pisut leebem.