„Peaasi et kontakt ei kaoks.“ Kõne päästekorraldajaga päästis noore inimese elu
(74)„Elu on kink, mis mulle on antud“ – just nende Anne Veski laulu sõnadega aitas päästekorraldaja endalt elu võtta soovinud neiut.
Oktoober on vaimse tervise kuu. Iga inimese suitsiidile kaotamine on liiga palju, rääkimata laste surmast. Õnneks on aga juhtumeid, kus rääkimine aitab hullema ära hoida. „Koos saame teha seda, et igaüks võtaks rohkem vastutust, võtaks tõsiselt, kuulaks, sekkuks, otsiks abi ja kutsuks abi,“ ütleb kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa (vt lisalugu).
Nüüd on vaja rääkida
2021. aasta talv. Häirekeskuse Põhja keskuse päästekorraldaja Marika Lipping oli tööl. Helises telefon ja Lipping vastas. Kunagi ei tea ette, millise probleemiga helistatakse, ja alles inimesega rääkides hakkab päästekorraldaja toimuvat mõistma. Kõigi küsimuste lahendamiseks aga ei saagi kunagi olla täielikult valmistunud. Lipping pole ka selle kõne jaoks. Õigupoolest oli selline kõne pika staažiga päästekorraldaja jaoks esmakordne.
Telefonis kõlas nutva tüdruku hääl: „Kui ma siit alla hüppan, siis ma saan kas surma või jään vigaseks.“ Lipping ei saanud alguses aru. Mõtles, et mis mõttes. Ning siis jõudis talle kohale, et tegemist on võimaliku suitsiidikatsega ja tüdruk on roninud kõrgustesse. Lippingu peas vasardas ainult üks mõte: nüüd on vaja rääkida, rääkida, rääkida. Mitte mingil juhul ei tohtinud kõne katkeda ja eelkõige tuli teha kõik selleks, et helistaja kõnet ei katkestaks.
Lippingu ja tüdruku – nimetame teda Kristiinaks – vanusevahe on üle 30 aasta. See tähendab muu hulgas huvide erinevust. Lipping rääkis Kristiinaga mitmel teemal, sealjuures oli oluline ise rahulikuks jääda. Mitte midagi ei tohtinud valesti öelda, aga kes ei ole spetsiaalset koolitust läbinud, see ju ei tea, mis võib sellises situatsioonis vale olla. See omakorda muudab kõne vastuvõtja närviliseks, ent sellises situatsioonis peab ta olema rahulik. Häält tõsta ei tohi, sest pole ju teada, kuidas hädas olev inimene sellele reageerib. „See on teema, kus oled libedal jääl ja ei tohi kukkuda,“ tõdeb Lipping tagasi vaadates.
Päästekorraldaja oli tubli ja suutis tüdruku isegi naerma ajada. „Ütlesin talle, et aga Anne Veski ka ju laulis, et elu on kingitus, mis on inimesele antud (täpsed sõnad: elu on kink, mis mulle on antud, ja kohustus, mis on minule pandud – K. A.), milleks loopida seda tuulde ja tulle. Selle peale hakkas tüdruk naerma: „Aga Anne Veski pole ju päris minu põlvkond.“ Aga ma soovitasin tal seda imeilusat laulu ikkagi kuulata, sest elu ongi ju kingitus, mida tuleb hoida. Ei tohi seda tuulde ega tormi visata,“ räägib Lipping.
Küsimused aitasid rahuneda
Lipping nendib, et muidugi oli tegemist emotsionaalselt väga raske kõnega. Nagu öeldud, ei saanud ta kohe arugi, mis toimub. Ja kui sai, siis mõistis, et ainus variant on rääkida. „Aga mida see vanainimene räägib teismelise noorega? Ja siis küsidki: kus sa oled, mida sa näed, mis väljas on, kas sul on külm? Peaasi et kontakt ei kaoks.“
Veel räägiti suvest ja koolist. Tüdruk ütles, et koolis läheb tal väga hästi. „Küsisin tõesti lõpuks ka otse, mille tagajärjel selline otsus on sündinud. Ta ütles, et see on tal geneetiline. Ta oli väga teadlik oma probleemidest. Ta tegeles oma raviga, aga ta ei tahtnud haiglas olla ja jooksis sealt ära. Ta põhjendas, et ei saa seal kooliasjadega tegeleda ega sõpradega kohtuda,“ lausub Lipping.
Ja mitte keegi ei aidanud, ei küsinud temalt midagi, ei helistanud salamisi häirekeskusesse.
Lippingu süda värises mitmel korral: „Et ma ometi mingisugust viga ei teeks ega midagi valesti ütleks.“
„Mulle tegi ühel hetkel meie kõne jooksul aga väga rõõmu, kui ta ütles, et olgu, ta on nõus minema haiglasse tagasi. Ta justkui leevenes mu küsimuste peale, rahunes. Rääkisin, et sa ju saad oma sõpradega suhelda. Ja varsti tuleb kevad, sa saad terveks,“ sõnab Lipping.
Kristiina oli õhukeselt riides. Jalas lühikesed saapad, ei mütsi, kindaid ega salli. Lipping sundis teda kogu aeg istuma: „Ära seisa, palun istu.“
Lipping ei mõista inimesi, kes võisid sel õhtul Kristiinat näha. „Ta pages haiglast ja sõitis sellesse kohta bussiga. Päris pika maa. Nii ta mulle selle kõne ajal rääkis. Samal ajal oli maas paks lumi. Inimesed ju nägid, et lapsuke on õhukeselt riides. Nad pidid ka nägema, et ta on segaduses. Ja mitte keegi ei aidanud, ei küsinud temalt midagi, ei helistanud salamisi häirekeskusesse,“ on Lipping siiani ühiskonna ükskõiksusest häiritud.
Tekkisid usaldus ja kontakt
Ajal, kui Lipping Kristiinaga rääkis, nägi ta arvutiekraanil ka teadet, et politsei otsib üht tüdrukut. Kõne jooksul sai Lippingule selgeks, et otsitaksegi Kristiinat. Ei, ta ei olnud mingisugust pahandust teinud, lihtsalt haiglast põgenenud ja tema pärast muretseti. Lipping andis politseile märku: „Lõpetage otsingud, ma räägin praegu selle lapsega, tulge palun kohe sellesse kohta.“ (Täpseid kohti me ei avalda – K. A.)
„Politsei palus mind omakorda – kuigi teadsin seda isegi –, et kuna kontakt hädas lapsega on saadud, ei saa seda kõnet katkestada. Nad oleksid võinud läbirääkijad kohale tuua ja temaga ise rääkima hakata, aga see kõik oleks võtnud aega, kontakt võinuks katkeda ja me ei tea, mida tüdruk oleks teinud,“ ütleb Lipping.
Teiseks oli Kristiina selle lühikese aja jooksul Lippingut juba usaldama hakanud. „Ta rääkis mulle oma elust, arutasime maast ja ilmast asjade üle. Ta ei pruugi teisega seda kontakti enam saada, ta usaldas seda, mida mina rääkisin,“ meenutab Lipping.
Ühel hetkel ütles Kristiina: „Ma näen kedagi.“ Ja kõne katkes.
Alles õhtul kodus jõudis mulle kohale, et ehk mu kõnelemine selle noore inimesega päästis ta.
Siiski juhtus kõigest nii, et tüdruku telefon kukkus tal käest ja sealt kõrgelt alla. Ta oli ju paljakäsi, väljas oli külm. „Politsei ja päästeamet olid selleks hetkeks juba kohal. Ta jõudis mulle öelda, et näeb autosid, ja mina ütlesin: „Nad tulevad sind päästma.“ Ja kuigi telefon kukkus alla, mõtlesin ma ikka kõige hullemat,“ tõdeb Lipping.
Kristiinaga läks kõik hästi. Lippingu jaoks see kõne lõppes ja järgmine tuli peale. Ja siis järgmine. Ja veel järgmine. Nii kuni tööpäeva lõpuni. Telefon heliseb häirekeskuses ju kogu aeg.
„Alles õhtul kodus jõudis mulle kohale, et ehk mu kõnelemine selle noore inimesega päästis ta. See oli pingelangus. Samas süda endiselt natukene ka kripeldas. Ma ei ole läbirääkija, kellele sellist kunsti on õpetatud. Meil on vaid väga üldine küsimustik, mille oleme läbi töötanud. Kui ma poleks teda päästa suutnud, oleks see jäänud minu hingele,“ lausub Lipping. Ta täpsustab, et kuigi toona polnud ta koolitust läbinud, sai ta selle 2021. aasta augustis.
Aga see kõnelus päästis noore inimese elu. Lippingule anti sama aasta sügisel elupäästja medal.
Noorte enesetapukatsete arv on kahekordistunud
Lipping arvab, et rääkis Kristiinaga vähemalt pool tundi. Tegelikult oli see aeg 16 minutit, kuid sellised äärmiselt vastutusrikkad ja rasked katsumused tunduvadki pikana. „Arvan, et Anne Veski laulust rääkida oli mul hea mõte, sest siis hakkas ta naerma,“ ütleb Lipping veel, pärast pikka mõttepausi.
Praegu suitsiidsete inimeste kõnede menetlemist päästekorraldajate väljaõppes ei käsitleta, kuid tulevikus saab see väljaõppe osaks. Häirekeskuse kommunikatsioonijuhi Marie Aava sõnul töötatakse selle nimel. „2021. aastast viib häirekeskus läbi suitsiidsete kõnede menetlemise koolitusi ja kindlasti nendega jätkame, sest esmareageerijana on päästekorraldaja esimene inimene, kes suitsiidiohus helistajaga kontakti peab saama ja seda hoidma, kuniks abi saabub,“ lisab Aava.
Alla 18-aastaste noorte enesetapukatsete arv on 2015. aastast kahekordistunud.
Enesetapukatsete hulk on meeste seas suurem kui naiste puhul. Alaealiste hulgas on asi aga vastupidi: tüdrukute hulgas on see arv ligemale kaks korda suurem kui poiste puhul. Naissoost isikud teevad rohkem ka korduskatseid. Eelmisel aastal suri Eestis suitsiidi tõttu 190 inimest, neist 144 olid mehed. Enim suitsiidikatseid tehakse aga 15–19-aastaste hulgas. Alla 18-aastaste noorte enesetapukatsete arv on 2015. aastast kahekordistunud. Eriti drastiline on olukord tüdrukute seas.
2020. aastal tegid kümme alla 18-aastast last suitsiidi. Neist noorim oli kõigest 12-aastane. Kui arvesse võtta ka 19-aastased, oli juhtumeid lausa 15. Tunamullu võttis endalt elu sama palju lapsi ja noori kui 2019. aastal: viis alaealist ja neli 18-19-aastast. Mullu oli see arv 10–19-aastaste seas 19.
Eesti Päevaleht tutvus – mõistagi isikuandmeteta – kolme lapse looga. Nad kõik olid tublid ja toredad, koolis läks neil hästi, vanemad armastasid neid. Aga neil kõigil oli depressioon.
Esimene juhtum: Katrin
Esimesel koroona-aastal, märtsis 2020 toodi haiglasse alla 15-aastane laps, nimetame teda Katriniks, kes suri seal mõni aeg hiljem. Enne haiglasse viimist oli laps emaga tülitsenud, sest too ei lubanud tal kehtestatud eriolukorra tõttu sõpru külla kutsuda.
Ema kirjeldas hiljem Katrinit kinnisena ja see kinnisus olevat aastast aastasse süvenenud. Kuid ta oli väga hea õpilane ja selles vanuses ju tekibki vanematega arusaamatusi. Katrinil tekkisid need konkreetselt selle pärast, et ta tahtis olla sõpradega väljas, ka öösiti, mida ema ei lubanud. Seega veetis Katrin palju vaba aega toas arvutis. Ta oli emale ka öelnud, et tal on depressioon.
Uurijad leidsid andmekandjatelt viiteid sellele, et Katrin oli oma muredega veebisaidi peaasi.ee spetsialistide poole pöördunud ja saanud soovitusi, kelle käest abi otsida. Ema ja tütar panid psühholoogi juurde aja kinni, kuid sinna Katrin paraku ei jõudnud.
Uurijate läbitöötatud materjali põhjal joonistus pilt noorukist, kes tundis puudust lähedaste armastusest, parimast sõbrannast, saledast kehast. Ta tundis puudust tundest, mis näis kõigil teistel tema ümber olevat: õnnelik ja eluga rahul. Depressioon tegi tüdruku jõuetuks ning haigusele omaselt kadus tal ümbritseva vastu huvi, ta ei tahtnud trennis käia, oli pigem kinnine ja ei julgenud psühholoogide juurde minna, et oma muredest rääkida.
Teine juhtum: Maria
2020. aasta maikuu. Ema läks poodi. Koju naastes leidis ta oma teismelise tütre surnukeha. Päeval ei olnud emas miski kahtlust äratanud – kõik oli tavaline. Tõsi, tütar, nimetame teda Mariaks, oli puberteedi ajal kinniseks ja kurvameelseks muutunud ning eriti oma asjadest ei rääkinud. Ema teadis, et tütar lõikus ennast. Maria põhjendas emale: „Kõik teevad nii ja ma ei taha sellest rohkem rääkida.“
Ta kõneles endast nagu kahetisest isikust, kellest üks elab reaalsuses ja teine virtuaalmaailmas.
Maria õppis gümnaasiumis. Ta oli hea õpilane, kelle hinded olid neljad ja viied. Oma tegemistes oli ta hoolas ja ega hilinenud kunagi. Mariat iseloomustati kui tagasihoidlikku, abivalmit ja viisakat tüdrukut. Pigem oli ta vaikne, rahulik ja kinnine.
Maria ei palunud eriti abi, pöördus kellegi poole ainult siis, kui oli vaja midagi muud küsida. Õpetajad iseloomustasid teda kui arukat noort, kes on soe, hooliv ja sõbralik. Kuigi esiti võis Maria tunduda kinnine, siis pikema suhtlemise jooksul ta avanes.
Karantiini ajal istus Maria kodus, nagu pidigi, ja väljas ei käinud. Pereliikmetega, nii ema kui ka isaga, olid suhted normaalsed. Sõpru Marial eriti ei olnud. Uurijate kogutud info järgi elas ta viimasel ajal n-ö oma maailmas. Märkmikusse tehtud kannetest ja piltidest nähtus, nagu tal oleks olnud kujuteldav sõber. Samuti oli viiteid üksildusele. Ta kõneles endast nagu kahetisest isikust, kellest üks elab reaalsuses ja teine virtuaalmaailmas.
Uurijad said aru, et tegelikult oli viiteid suitsiidsusele juba mõned kuud varasemast ajast. Ühe üle kuulatud sõbranna sõnul oli Maria varem ka end tappa proovinud. Arvatakse, et ta võis võtta eeskujuks ühe välismaal elanud 14-aastase tüdruku, keda Maria sotsiaalmeedias jälgis ja kes end tappis. Maria isegi riietus nagu tema jälgitud tüdruk. Uurijate hinnangu kohaselt viitas eelmainitu sellele, et Maria ei otsustanud hetke ajendil, vaid surmamõtted olid tal peas juba mõnda aega.
Ema sõnul kannatas tütar depressiooni all, ta otsis Mariale abi ja viis ta psühholoogi juurde. Kuid psühholoog ei meeldinud Mariale ja esimene kord jäi ka viimaseks korraks.
Kolmas juhtum: Martina
Taas 2020. aasta maikuu. Juhuslik mööduja leidis Tallinnas avalikust kohast 12-aastase lapse surnukeha. Sündmuskohal oli seljakott, millest leiti hüvastijätukirjad ja nutiseadmed. Ühes seadmes olid vahetult enne teo toimepanemist tehtud fotod.
Ta oli mulle varem suitsiidist rääkinud ja oma kriimustatud kätt näidanud.
Laps, nimetame teda Martinaks, kannatas depressiooni all. Ta elas isaga. Ema elas mujal, aga nad suhtlesid. Viimasel ajal oli Martina ainult nutiseadmes istunud ja sellest tekkisid tal isaga konfliktid. Martina suitsetas ja muretses oma liigse kehakaalu pärast. Isa ütles, et Martina ei saanud pereliikmetega hästi läbi. Martina sõbranna sõnul siiski sai.
Sõbranna ütles, et Martina muutus kurvameelseks algklasside lõpus, siis hakkas ta ka suitsetamist ja alkoholi proovima. Ta oli end väidetavasti lõikunud. Enne surma postitas Martina endast TikTokki muret tekitava video. Sõbranna arvas, et tegemist oli appikarjega. „Ta oli mulle varem suitsiidist rääkinud ja oma kriimustatud kätt näidanud,“ põhjendas sõbranna.
Klassikaaslastega sai Martina hästi läbi. Kuna kõik tema sõbrad elasid aga teises linnajaos, siis oli Martina sõbranna arvates üksik. Arvatakse, et Martina võis ka alles ennast otsida ja hakata oma seksuaalsest orientatsioonist aru saama.
Samme võib teha suuri, nagu on sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna plaan abi astmelist süsteemi kujundada, või väiksemal skaalal, nagu on kirjeldatud päästekorraldaja Marika Lippingu ja Kristiina loos. Koos saame teha seda, et igaüks võtaks rohkem vastutust, võtaks tõsiselt, kuulaks, sekkuks, otsiks ja kutsuks abi.
Liiga tihti näeme, et noorte inimeste surmamõtteid peetakse sobimatuks tähelepanu otsimiseks, noore ebaküpseks reaktsiooniks, liiga hirmsaks teemaks, mida üldse uskuda või reaalsuse pähe võtta. Siin peaks kohale jõudma tõsiasi, et isegi seadus kohustab meid hädas olevat last aitama, ükskõik mis kontekstis temaga kokku puutume.
Esimene samm on anda teada, et oled teda märganud, tahad toeks olla ja kaasa mõelda, mida saab enesetunde heaks ette võtta. Parem on (üle) reageerida kui kahetseda. Peame õppima adekvaatselt reageerima ka sotsiaalmeedias ja veebis toimuvale. Noorte vaatenurgast ei saa eristada veebimaailma ja füüsilist maailma – kõik on päris. Seega, kui noor jagab sotsiaalmeedias, et tal on raske, peaks suhtuma sellesse täpselt samuti kui kodus, koolis või tänaval. Inimene vajab abi ja seda tuleb pakkuda. Kas luua inimlik kontakt, nagu tegi päästekorraldaja Marika, jagada olemasolevaid abivõimalusi või kutsuda kohe politsei appi.
Kindlasti ei ole vaja selliseid appihüüde edasi jagada ja oma reaktsioone sinna lisada, vaid tuleb kohe tegutseda. Kõige parem on muidugi toeks ja abiks olla juba siis, kui probleemid ei ole veel eluohtlikuks paisunud. Selleks oleks hea õppida emotsioonide juhtimist ja suhtlemist, sealhulgas ka oskust abi küsida, pakkuda ja vastu võtta.
Abi saavad noored ka tervisekassa ja sotsiaalministeeriumi ning Heateo SA toel Austraaliast Eestisse toodud Peahea nõustamisest. Peaheasse saavad üle Eesti pöörduda vähemalt 12-aastased noored, kelle probleemid on kergemad või mõõdukad. Nõustamisel selgitatakse, millist abi noor vajab, tehakse koos nõustajaga kindlaks, millised on kõige pakilisemad mured, ning õpitakse uusi oskusi, kuidas oma vaimset tervist tugevdada. Tegemist on teaduspõhise teenusega, mida pakuvad psühholoogiaharidusega nõustajad kliiniliste spetsialistide supervisiooni toel. Lähem info ja registreerumine peaasi.ee kodulehel.
