RAAMATUBLOGI: Comissario Brunetti, lammas ubadega ja mõrv Veneetsia klaasitöökojas
Donna Leon, „Läbi klaasi“, tõlkinud Kaisa Kitri-Niit, Pegasus, 256 lk.
No ei ole võimalik Donna Leoni teoseid lugemata raamatute virna põhja susata. Hakkaks kripeldama. Mitte niivõrd krimiloo, vaid comissario Brunetti, tema perekonna ja sõprade, Veneetsia ja Itaalia, toitude ja veinide ja traditsioonide pärast. Miks oodata, et seda kõike endale sisse ahmida.
Olgu siinkohal raamatust paar teemavälist lõiku, mis ometi seovad terviku ühte ning viivad lugeja Itaaliasse, avades ühtlasi sealsete inimeste kirge toidu vastu.
- - -
Paola oli hommikul midagi rääkinud lambast ja Brunetti hakkas mõtlema paljudest huvitavatest asjadest, mida lambast teha saab. Rosmariini ja mustade oliividega või rosmariini ja teravate tšillipipardega. Ja mis see oli, mis Erizzole väga meeldis: hautis palsamiäädika ja roheliste ubadega? Või lihtsalt valge veini ja rosmariiniga – ja miks kisendas lammas järele rohkem, kui ühegi teise ürdi järele?
Oligi lammas, lammas palsamiäädika ja roheliste ubadega. Antipastot polnud ja järgnes ainult salat. See võis tähendada mitut asja ja Brunetti kasutas söömise ajal oma ametioskusi võimaliku põhjuse väljaselgitamiseks.
Kas oli ta naine olnud nii haaratud mõne teksti lugemisest – Henry James kippus teda õhtusöögiga kõige hooletumaks muutuma – või oli ta halvas tujus, aga seda polnud märgata. Tema lahtine kohver ei seisnud nende voodi peal, seega välistas ta võimaluse, et naine valmistus lihunikuga ära jooksma, kuigi see lammas olnuks enamuse naiste jaoks rohkem kui piisav ajend. Ta läks järgmisele käigule vastu tõusva ootusärevuse ja kasvava lootusega: see võis hõlmata üllatuslikku magustoitu, mida neil polnud tükk aega olnud.
- - -
Kui aga rääkida raamatu kriminaalsest poolest (mis Donna Leoni raamatutes hõlmab poole nende väärtusest), siis ei maksa imestada, miks autor ei luba oma teoseid Itaalia keelde tõlkida. Ta ei soovi probleeme, sest avab Itaalia varju jääva räpasuse ja korruptsiooni täies ilus ja hiilguses.
Juhtumit esialgu pole. Comissario Brunetti tuleb appi lähedasele kolleegile ja vabastab tema sõbra soolaputkast, kuhu too oli pistetud mürgiste heitmete laguuni paiskamise vastase piketti käigus. Paiskaja olevat üks Murano saarel asuvatest klaasitöökodadest. Lugu hakkab hargnema mitteametlikult, kuni ühest klaasivabrikust leitakse öövalvuri laip.
Kas tõesti paiskavad Veneetsia (loe: Itaalia) tehased loodusesse mürkaineid ja kui, siis miks? Kas selleks, et jääda ellu ning säilitada kogukonnale töö (kuid mitte inimeste tervis) või et saada raha säästes konkurentsieelis?
Brunetti asub tapjat otsima nii pikkadel lõunasöökidel ja salajastel paadisõitudel, vaiksetes baarides kui ka kitsastel põiktänavatel. Ent kui ta ka jõuab tõeni, siis kas on sellest asja või nõuab süüdlase avalikkuse ette toomine lisatõuget?
Nagu ikka, on Brunetti lugu mitte neelatav, vaid rahulikult nauditav lugemine, et see võimalikult kestaks. Ehk siis gurmeekrimka või nii. Ning lambahautise palsamiäädika ja roheliste ubadega retsepti leiab netist, kui pisut otsida.
