RAAMATUBLOGI: Lahe, äge ja ülimalt põnev muinasjutt täiskasvanuile, peategelaseks Botaanik

M.W. Craven, „Botaanik“, tõlkinud Pilleke Laarmann, Pegasus, 488 lk.

Vaatad küll, et paks raamat, võta nüüd see ette, kui öökapil on lugemata krimkad virnas, ent M.W. Craven enamasti üllatab ehk siis miks mitte, proovime. Kahetsemiseks pole põhjust, raamat on hea, energiline ja põnev, kusjuures lisapunkti annab dialoogidesse pikitud mõnus huumor.

Craven loob lahedate (pea)tegelastega kriminaalse muinasjutu. Piisavalt ebareaalse, et seda tõsiselt võtta. Aga eks enamus krimkasid on säärased alate „Punamütsikeses“ ja „Seitsmest kitsetallest“ kini kaasajani välja. No mida ses punase mütsiga tüdruku loos tegelikkusega pistmist on, alates sellest, et vanaemadele ei viida kooki, vaid nende juures käivad lapselapsed kooki söömas ja toomas, aga see selleks.

Niisiis on Craveni stooride peamine väärtus tegelased, eelkõige politseiuurija Washington Poe ja analüütik Tilly Bradhaw, kes ei aja taga moosivargaid – need ei paku huvi – sarimõrvareid ja mida hullemaid, seda parem.

Seersant Poe võib oma sõbrad ühe käe sõrmedel üles lugeda, aga pöial jääb ikka alles. Ta on pahur, asotsiaalne, poliitiliselt ebakorrektne kõigi suhtes... Ühesõnaga üsna ebameeldib tüüp, kuid see-eest tõhus. Kui tahad tulemust, suru oma tunded alla ja kutsu kohale poe.

Tema paariline, savant Tilly nohikust arvutifriik, on samavõrd eripärane, ent samuti asotsiaalne. Ta on geenius, keda tuleb ette kord sajandis, kuid selle asemel, et teha akadeemilist karjääri – kehvemal juhul saanuks ta vaid kaks Nobelit – otsustas Tilly asuda jahtima kurjategijaid, mistõttu on tal pärismaailmast vaid ähmane ettekujutus. Ehk siis vatamata laiale silmaringile on Tilly naiivne ja eluvõõras. Küll aga annavad Poe ja Tilly kokku võimsa duo, kelle eest pole targematelgi kurjategijatel pääsu.

Kui enamus politseinikest oleksid viimseni löödud, kui peaksid lahendama perfektset kuritööd, siis tandemil Poe – Tilly tõusevad suunurga topeltüles. Nad on oodanud aastaid mõrvajuhtumit, mida oleks justkui võimatu sooritada, kuid ühtäkki seisavad nad silmitsi kahe säärasega.

Üks Poe vähestest sõpradest on Estelle Doyle, terava keelega patoloog, kes on alati elu pahupoolega tegelenud, aga nüüd ühtäkki piiri ületanud – mõrvar. Või kas on? Poe ei usu, et Doyle tapab isa kahe lasuga pähe, aga kõik märgid näitavad, et ta tegi seda... Kätel on märgid tulirelva kasutamisest ja värskel lumikattel maja ümber ainult tema jalajäljed. Doyle vaikib, sõnades vaid üht: „,Öelge Washington Poe’le.“ Poele räägib ta küll kõik, aga kuidas on võimalik, et ta pole mõrvar?

Samal ajal saadab sarimürgitaja, kelle meedia on tituleerinud Botaanikuks, kuulsustele luuletusi ja kuivatatud lilli. Ja mitte ainult: lillede saajad surevad ka siis, kui on politsei valve alla. Jah, nad on kõik pehmelt öeldes vastikud tüübid, aga ikkagi... Tapmine pole lahendus. Aga nad tapetakse, justkui suudaks Botaanil liikuda läbi seinte. Poe ei salli suletud ruumi mõistatusi ning koostöös Tillyga üritavad nad leida lahenduse mõrvadele, mida pole võimalik sooritada.

Tõeliselt kepsakas raamat neile, kes naudivad lihtsat lugemist ehk ebarealistlikke krimiromaane, mida on valdav enamus. Ent samas milleks pead vaevata tõsieluliste probleemidega, mida on niigi palju? Craven on äge ega sumbu Inglismaa külaellu, vaid annab täiega ebakorrektset tuld. Ent teistviisi superpahasid ei püüa.