RAAMATUBLOGI: Kui pole linn ega maa...

Heiki Pärdi, „Maa ja linna vahel. Eesti alevite lugu“, Tänapäev, 272 lk.

Kindlasti ei saa üht ajaloolast pidada teisest paremaks ehk seda, kes teeb tolmustes arhiivides teadustööd, mis jõuab parimal juhul kolleegide lugemislaual või teadlast, kes seletab rahvale lahti tema mineviku ja oleviku. Küll aga saab aplodeerida rahvaajaloolasele, sest olgem ausad, tema töö on tulemuslikum, harib paljusid.

Tallinna vabaõhumuuseumi vanemteadur Heiki Pärdi elutöö sai tehtud suurepärase raamatuga „Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma“, mida peaks lugema iga eestimaalane ja kümmekond aastat hiljem uuesti kätte võtma, meenutama, kuidas oli ja võrdlema sellega, kuidas on. Õnneks ei piirdu Pärdi ühe loorberipärjaga ega jää sellele puhkama, vaid harib meid edasi.

Eesti taludest avaldas Pärdi raamatuid nii enne kui pärast oma tähtteose ilmumist, kuid nüüd võttis ta ette meie alevid.

Linlane on tegelikult üsna harimatu ega tee väikelinnadel, alevitel ja alevikel suurt vahet. Ent ega see lihtne olegi. Alev on tiheasustusega asula, kus Nõukogude Eesti ajal pidi olema 2000 ja nüüd 1000 elanikku, aga samas on 600 asukaga Kallaste linn. Niisiis mine võta kinni.

Ja mis on Paunvere ehk Palamuse, mida me „Kevadest“ teame?. Filmi „Suvi“ järgi oleks justkui väikelinn koos oma rätsepade ja apteegiga, aga tegelikult pole isegi alev, vaid 441 elanikuga alevik. Mis vajaks justkui juurde 159 inimest, et saada Kallaste kombel linnaks.

Aga heakene küll selle alevi määratlusega. Igaüks, kes Aegviitu, Järvakanti või Tootsi satub, saab aru, mis on mis. Pärdi asi pole selgitada haldusjaotuse põhimõtteid, vaid ajalugu ning sellega tuleb ta kenasti toime.

„Raamat alevitest kujunes pikkamööda,“ kirjutas autor eessõnas. „Uueaegse argikultuuri uurimisel tekkis mulje, et alevid, mis oma asendilt paiknevad kusagil maa ja linna vahepeal, on huvitavad, aga ega neist suurt teada pole.“

Niisiis võttis Pärdi ette ja tegi asja selgeks. Raamatu põhitähelepanu keskendub alevielule 20. sajandi esimesel poolel, puudutades põgusalt ka Nõukogude aja algul toimunud suuri muutusi. Esimeses peatükis tuleb juttu Eesti alevite kujunemisloost, nende sotsiaalsest, majanduslikust ja kultuurilisest sisust. Teises peatükis tehakse põgus sissevaade alevite ehitatud keskkonda, millest selgub, et suurimad erinevused ses suhtes valitsesid n-ö traditsiooniliste maalähedaste käsitöö-kaubandusalevite ning tööstusalevite vahel. Kolmas peatükk on pühendatud alevite argielule, elulaadile, elamistingimustele, tervishoiule. Raamatu viimase osa moodustavad väljavõtted 1890.–1910. aastail Riias välja antud saksakeelsetest aadressiraamatutest, mida ilmus Eestimaa ja Liivimaa kubermangu päris mitu. Neis oli eraldi alajaotus ka alevike-alevite kohta, kus esitati üksikasjalikke ja konkreetseid andmeid paikkonna võimu- ja vaimukandjate kohta, loeti üles kohalikud tähtsamad asutused, koolid, ärid ja käsitöölised-ettevõtjad, seltsid ja muud vabaühendused…

Mis aga raamatu topeltväärtuslikuks teeb, on pildimaterjal ehk fotod, mis näitavad täpselt, mis oli ja kuidas oli. Ja fotosid on palju. Ehk siis kõike kokku võttes – Pärdi on viinud meid taas sammukese lähemale Eestimaa mineviku tundmisele ja mõistmisele. Tänud!