RAAMATUBLOGI: Kas tänapäevases jälgimismaailmas on võimalik jäljetult kaduda?

Anthony McCarten, „Kao jäljetult“, tõlkinud Karin Suursalu, Helios 368 lk.

Anthony McCarten, nagu näikse, on miski filmimees, võitnud erinevates kategooriates neli Oscarit ehk siis sel alal päris hea. Paraku ei oska raamatuinimene, kes käis viimati kinos 1993 kevadel – taevake, sellest on kulunud üle kolme kümnendi! – ei oska selle filminduse kohta miskit öelda. Seevastu võib kinnitada, et viimane McCarteni kirjutet raamatuist, „Kao jäljetul“ küll Pulitzeri ei võida, kuid on väärt lugemist.

Nagu ikka, on hea raamatu eelduseks põnev ja põletav teema – kena, kui see oleks tänapäeva maailmaga seotud ja puudutaks kõiki – ning selle ümber keritud korralik lugu. „Kao jäljetult“ täidb kõik tingimused.

Kas me teame, kuivõrd Suur Vend meid jälgib? Ehk kuivõrd on meil privaatsust? Kas saame teha sammugi, et SV sellest teada ei saaks? Nüüd pange mõte tööle... Teile tehakse ettepanek kaduda 30 päevaks. Kui kaote nii, et teid ei leita, laotakse kolm miljonit dollarit (eurodes pisut vähem) lauale. Ainult et asjal on üks konks... Kui teid ei leita, jääb jälgimist, jälitamist ja püüdmist korraldav firma ilma üheksa miljardi dollari suurusest lepingust.

Samas tont nende miljarditest, teie elu pole ohus, kuid on selge, et jälitajad teevad kõik võimaliku, et peitunud päevavalgele tirida. Taaskord... Mõelge, kas suudaksite 30 päevaks kaduda?

Eestimaal oleks haihtumine ilmsel võimalik – hiiliksite varem ettevalmistatud soosaarele... Ent USA-s? Seal tahab firma Fusion sõlmida valitsusega lepingu, et leiab iga inimese 30 päeva jooksul, mis tähendab, et ükski kaak ei saaks liiga kaua vabaduses viibida, rääkimata igavesest kadumisest. Demonstreerimaks oma võimekust valitakse välja kümme inimest – pooled profid, pooled amatöörid – kes võivad teenida kolm miljonit. Kui suudavad 30 päeva varjuda.

Kaitlyn Day on raamatukoguhoidja ehk siis eikeegi ning projekti vedajad on veendunud, et paari päevaga on ta leitud. Paraku ei ole, sest Dayl on märksa olulisem asi ajada, kui rikkaks saamine. Eesmärk, nagu teada, pühendab abinõu, eriti kui eesmärk on inimlik ja hingeline, mitte tühine kohvritäis krabisevat.

Kassi-hiire mäng, mis algab, on ühtaegu põnev, kuid teisalt kohutab. Just see, kui varjamatud me oleme ning millisel moel meid leida võib sealt, kus tunneme end turvaliselt, annab raamatule väärtuse. Meetodid, kuidas inimesi on võimaalik vastu nende tahtmist tuvastada, on ühtviisi uskumatud ja hirmuäratavad. Ent sümpaatse ja õilsal eesmärgil tegutseva Day tagaajamine on samuti paeluv, saab hingata peategelase ärevas rütmis ning pisut adrenaliini verre paisata.

McCarten teeb seda, mida teevad head autorid – mängib meie meeltega. Tegelased, kes romaani alguses on ühed, muutuvad lõpuks teisteks ning keerdkäigud, mis tunduvad ebaloogilised on viimaks loogilised. Näivus on petlik, kuid see pettus on suurepäraselt välja mõeldud, mängitud ja teostatud ning muutub tõeks.

Lõpetuseks... Igaüks peab otsustama, kuivõrd avali tahab maailmale olla. Pilk meie rahakotti, mis on kõiksugu kaarte täis ning arvutisse, kus me end ei varja ning kaameratega varustatud linnaruumi annab vastuse: midagi ei jää varjatuks. Ja soosaarel võib rahulikult ja privaatselt olla vaid siis, kui kellelgi pole aimu, et seal võib keegi viibida, sest drooni saatmine asja kontrollima on tänapäeval sama lihtne kui sõrmenips.