RAAMATUBLOGI: Koloneli Kolgata teekond. Lopsaka fantaasialennu asemel satub lugeja tumedalt mulksuvasse elusegadikku

Gabriel García Márquez, „Kõdulehed“, tõlkinud Ruth Sepp, Varrak, 128 lk.

Gabriel García Márquezi debüütromaan pole kaugeltki puust ja punane ajaviide. Lopsaka fantaasialennu ootuses võib seekord sattuda hoopis tumedalt mulksuvasse elusegadikku. Ka lugeja võib end leida tegelaste meenutuste ja sündmuste kirjelduste segadikust, sest sujuvalt minnakse ühe tegelase monoloogilt teisele üle. Polegi kerge kohe eristada, kes on kes. Márquezi senise fännina ei maksa aga heituda, sest tegemist on siiski maailmakirjaniku ja Nobeli laureaadi esikteosega, mida on juba tunnustatud.

Teksti tajumise võti

Romaan algab Sophoklese „Antigone“ epigraafiga. Ja mitte asjata. Márquezi kinnitusel saavad inimsaatust kujundavad elumustrid alguse juba antiigist ja nii annab antiikkultuuri tundmine võtme inimloomuse sügavamaks mõistmiseks.

Teoses on kolm peategelast: kolonelist vanaisa, tema tütar ja tütrepoeg, kes kõik jutustavad sisemonoloogina oma loo Macondo väikelinnas toimuvast. Omavahelist otsest suhtlust peaaegu ei olegi. Tegelaste sisekõne on pigem sõnastatud teadvusvoog, kus vilksatavad mineviku kujutluspildid, segunedes parasjagu läbielatavate sündmuste ja väikelinna tumeda tuleviku aimusega. Omamoodi tegelaseks võib pidada ka Surma, mis oma äkilise tulekuga külaelu sündmustiku algatab. Teos algabki surmaga. Macondo nurgapealsest majast leitakse poodu, kellega tuleks midagi ette võtta. Enesetapu on teinud sõja läbi teinud vana arst. Sünge leid lükkab kogukonna tumedalt mulksuvasse elusegadikku.

Mineviku varjud

Raamatu pealkiri „Kõdulehed“ on viide inimlikule mandumisele. Macondo loodustervikliku väikelinna elu pöörab pea peale saabuv banaanifirma oma kaubasadude, lõbustusparkide ja slummide virvarriga, paisates tänavatele mujalt pärit üksikute meeste ja naiste riismeid. Macondo senise eksistentsi terviklikkus lõhutakse, sest sellest ajast peale hakkavad kohalikud end kodutänavatel tulnukatena tundma. Tekkinud lõhestatus neelab terviklikkuse tunde ja külvab hinge umbusu kõdu, mis asub pikkamisi mürgitama pulbitsevat hingejõudu. Macondost saab laastatud tühermaa. Inimeste eluhoiakutesse imbub argus ja hinge kõledus. On jäänud üksnes viimane auväärne mees, kes julgeb otsustada ja vastutada. Vana kolonel...

Vanal kolonelil oli külaheidikust tohtriga, kes elust vabatahtlikult lahkus, eriline suhe. Ta pakkus arstile mõnda aega oma majas peavarju, ent elukogenud mees meenutab kaasüürilist kui veidrat looma ja räägib, kuidas too vaatas naisi himuralt ja ahnete koerasilmadega. Soovi tema läheduses olla polnud. Ometi tundis kolonel eluheidiku vastu mingit erilist lojaalsust. Aimatav on, et mõlemad on läbi teinud sõjaaja ja sel ajal ilmnes tohtri alatu käitumine, sest ta keeldus abistamast haavatud sõdureid, mida „täiendas“ ebaväärikas naistesse suhtumine. Seetõttu sattuski tohter põlu alla. Kokku põrkavad külaelanike halastuseta hukkamõist põlgusväärse ja alatu käitumise üle ja koloneli austav suhtumine. Kolonel tunneb end nurka aetuna, sest on sattunud kibestunud küla viha ja jonni piiramisrõngasse. Ent hoolimata paisunud raevust ja vastuseisust tahab kolonel lahkunu viimse teekonna kombekohaselt korraldada.

Hüljatuse äng

Isolatsiooni jäämise hirm aimub kõigi tegelaste puhul. Aastaid eraldatusse sunnitud arst valis lahenduseks vabasurma. Koloneli tütar meenutab, kuidas tema vanemad otsisid sõjapõgenikena pagu Macondos, millest kujunes neile tõotatud maa, rahupaik ja kuldvasikas. Valitses inimlik headus ja hoolimine. Hiljem hakkas kõik liikuma vastupidises suunas. Nüüd tunneb kollektiivseks mürgiks muutunud küla, et käes on lõplik tund keelata põlatud lahkunule igasugune halastus. Karmi olukorra raskuse muudab kolonelile inimlikumaks ja vähem väljakutsuvaks matusetalitus pereringis: tütar koos pojaga sammub isale toeks olles surnu järel kalmistu poole. Samal ajal paisub kõigis äng ja ees ootava hüljatuse aimus. Tõeline Kolgata.

„Kõdulehtede“ lugemine nõuab pingutust, et pusletükid segadikust välja otsida ja tervikpildiks ühendada. Lohutab, et samal ajal juhitakse tekstis valgusvihku kindlas suunas ja see aitab olulisel teabel silma peal hoida. Kannatlik lugeja võib lõpptulemusena siit nii mõnegi tuttava käitumismustri avastada või äratundmisele jõuda. No kes teab…