RAAMAATUBLOGI: Kriminaalne pärl Uus-Meremaalt: ükskõik, mida teed, toob see kaasa tagajärje ja vastutuse
Paul Cleave, „Vaiksed inimesed“, tõlkinud Jüri Kolk, Ühinenud Ajakirjad, 352 lk.
Kui oleks keegi, kes suudaks hõlmata kogu maailmas ilmuvat krimikirjandust ja sealt välja rookida tummise. Väärt raamatuid on küll ja veel, aga kes suudaks neid riiuli taganurgast leida? Ja nii avaldataksegi uut põhjamaist noir’d, mis on äärmiselt kesine, kui pehmelt väljenduda. Öelge uus tulija, kes oleks samal tasemel Henning Mankelli, Stieg Larssoni või Jo Nesbøga? Aga neil polegi vaja olla, sest nende keskpärased raamatud müüvad eelmainitud kirjanike tuules.
Aga see selleks... Ühinenud Ajakirjade raamatukirjastus viitsis tuhnida nii sügavale, et jõudis maakera kuklapoolele. Tasmaania (Kyle Perry) ja Austraalia (Garry Discher) on neil esindatud, nüüd siis Uus-Meremaa... Ja taas täkkesse.
Kauge saareriigi ühe parima krimikirjaniku Paul Cleave tunamullu ilmunud romaan „Vaiksed inimesed“ on kui plahvatus. Ei, see ei lõhka krimikirjanduse maailma, vaid on plahvatuslikult äge, aitab plahvatuslikult mõista kaasaegse digimaailma olemust ning viib lugeja justkui miiniväljale, kus üks pauk järgneb teisele – lugu on sedavõrd intensiivne.
Cameron ja Lisa Murdoch on krimikirjanike paar (nagu Lars Kepler), elavad Uus-Meremaal Tallinna suuruses Christchurchis ning elavad õnnes, kuni hakkab juhtuma...
Ühtäkki kaob nende poeg Zach, kes on keeruline ja tavapäratu, kuid sellele eelneb sündmus lõbustuspargis, millel on edasise suhtes määrav tähtsus. Zach läheb batuudimajast märkamatult oma teed, isa tormab teda meeleheitlikult otsima, sattudes pari konflikti ning temast saab hetkega pätt ja kaabakas, mis sest, et kuulus kirjanik.
Seega on kogukonnal hoobilt selge, miks Zach haihtus – vanemad mõrvasid ta, sest on krimikirjanikud ja teavad, kuidas läbi viia täiuslikku tapatööd. Kui on sotsiaalmeedia ajakirjanikud, kes kõike võimendavad ja rumalad politseinikud, siis võtavad asjad traagilise pöörde.
Nagu öeldud, on romaan sedavõrd intensiivne, et hool ja hoobil pole vahet. Cameron ja Lisa satuvad turmtule keskele, kuid samas laienevad Zachi kadumiselt lähtuvad haarmed paremale ja vasakule, üles ja alla ning plahvatusi kostab kõikjalt.
Loo moraal on lihtne – ükskõik, mida teed, toob see kaasa tagajärje ja vastutuse. Liblika tiivaripsust võib alata traagiliste tagajärgedega torm. Samas vastutus... Kui lähed üle üle eetilise piiri, pead arvestama, et vastaspool võib vastata samaga.
Lõppkokkuvõttes on kõik raamatu tegelased niiöelda vaiksed inimesed. Aga...
„Vaiksed inimesed“ on täis sedavõrd pöördeid ja käändeid, et see ei pane mitte pea keerlema, vaid teksti ahmima. Kusjuures kõik on õnneks selgelt lahti kirjutatud, et lugeja sassi ei lähe. Kulgedes plahvatusest plahvatuseni on selge, et finaal ei saa olema lihtne ega labane. Ega olegi.
