RAAMATUBLOGI: Tasub lugeda kõiki Christie raamatuid, sest siis saad aru tema pärlite väärtusest

Agatha Christie, „Halloweenipidu“, tõlkinud Krista Suits, Varrak, 288 lk.

Kui tekib tahtmine lugeda krimikirjanduse tüvitekste, haarab käsi mõistagi mitte parabellumi, vaid Agatha Christie järele. Kuigi jah... „Halloweenipidu“ on kaugel tema parimatest.

Kui süüvida kirjanike maailma, siis kõigil tuleb ette mõõnu. Mõni suudabki kirjutada vaid ühe-kaks klassikasse minevat raamatut. Christie puhul on vastupidi – tal on üksik raamat, mille puhul kehitada õlgu, ülejäänud kuuluvad pärlite nimistusse. Ning siinkohal ongi tähtis kontekst – „Halloweenipidu“ on kesine pelgalt Christie mõõdupuu järgi, suures pildis kvalifitseerub see vägagi loetavate krimkade sekka.

Sisust... Teinekord on targem suu lukus hoida. Paraku 13-aastane Joyce seda ei suuda, pole iial suutnud, vaid on tuntud kui kõva luiskaja. Nii hõikabki ta kõrvitsapeol välja, et nägi pealt mõrva. Ei lähe kaua aega, kui temagi lahkub siitilmast. Ja mitte ainult tema...

Kohale saabunud Hercule Poirot peab ses juhtumis, mida ta peab müstiliseks, leidma õiged pusletükid, mis paika loksuksid ning teebki seda.

Aga... Raamatu esmased arvustused polnud kiitvad, kuid teisalt tõdeti, et krimikirjanduse kuninganna võibki endale väikseid tagasilööke lubada. Kui need juhtunuks loometöö alguses, siis jah, oleks probleem, ent“ Christie avaldas „Halloweenipeo“ aastal 1969 ehk siis, kui ta oli oma tähtteosed juba kirja pannud. Nii Christie ise, tekst kui ka Poirot tunduvad raamatus väsinud, ent nii ongi – pea viis kümnendit suurepärast rähklemist... See võtabki nii ühe kui teise lõpuks hingetuks.

Samas tasub lugeda kõiki Christie raamatuid, sest siis saad aru tema pärlite väärtusest.