RAAMATUBLOGI: Tänapäeva eliitkool... Õpilane ei pea enam õppima ja õpetaja ei tohi õpetada, vaid peab olema MODERAATOR

Ulrika Kelk-Pedeirsen, „Kassikuld“, Eesti Raamat, 208 lk.

Kuigi autor kinnitab raamatu lõppsõnas, et Suurlinna Innovaatiline Kool (SIK), mida ta kirjeldab ja tegelased on tema fantaasia vili, siis paraku... Nagu jutud levivad, räägitakse konkreetsest õppeasutusest, aga las ta olla. Tegelikult ei erine üks innovaatilisust täis pumbatud kool – ja neid on Suurlinnas hulgi – vähimalgi määral teisest sarnasest. Ning kogu see kummaline kamp (kui välja jätta iidsed õpetajad, kes olid ametis juba ürgajal), kes kaasaegseid lapsi harivad, kui nii võib väljenduda, võib kuuluda nii ühte kui teise kui kolmandasse (eliit)kooli.

Oli õnn õppida omal ajal, mil esmatähtis oli noorele inimesele tarkuste pähe raiumine. Tuli teada matemaatilisi võrrandeid, Newtoni seadusi, Tammsaare teoseid ja osata nende üle diskussiooni pidada, vihmaussi närvisüsteemi ja muud säärast ning see arendas aju ja mõtlemisvõimet. Ei mingit innovatsiooni. Igaüks vaadaku ise, kuidas teadmisi omandab. Kui tunnistusel oli kaks kahte, jäeti istuma, kusjuures külmalt, sest teadmistes on lünki, mis tuleb täita.

Vanu aegu meenutavad raamatus ka kolm muldvana graatsiat Mai, Milvi ja Pilvi. „Oh, olid need aga ajad. Enne seda va innovatsiooni. Siis oli ikka õppimine au sees. Õpilased õppisid, omandasid teadmisi, igalepoole ülikoolidesse said sisse, tegid kooli nimele au.“

Aga praegu...

„Praegu õpilane enam õppima ei pea. Ja ega õpetada kah tohi. Õpikuid kasutada ei või, kontrolltöid ei tohi me teha, jumal teab, kust need hinded välja võlutakse või tasemetööks valmistutakse.“

Ja siis külastab juhtkond tunde ja kuulab ukse taga... Kuulatakse mida?

„Kui liiga vaikne on, siis on kepidistsipliin, surub õpilast psühholoogiliselt alla, rusub. Või et äkki nad peavad veel kirjutama.“

Mis selle kirjutamisega?

„KEELATUD, või siis väga vähe ja kellegi teise vihikusse. Vaat kuuled varsti jälle koosolekul, kui vanameelne on õpilasi kirjutama või üldse õppima panna. Kesse tänapäeval enam kirjutab, tahvel-krihvel ju puha ajalugu, digimaailm ümberringi!“

Aga miks oma vihikusse kirjutada ei tohi?

„Oma vihikusse kirjutada mõistab iga loll. Meil on siin sotsiaalne õpe, avatud suhtlus, kõik kaasavad kõiki – involvment.“

Ent kas siis, kui on lärm klassis, on hirmus hea õpetaja või...

„Ei-ei see on kah halb, veel hullem.“

Kuidas siis olema peab?

„TÖÖSUMIN. Ja sina ei tohi õpetaja olla, vaid pead olema MODERAATOR.“

Miks ma ei imesta, kui üritad noore inimesega rääkida maast ja ilmast, vaadatakse sulle kalasilmadega otsa ega aduta, millest käib jutt. Aga ju on seegi innovatsioon, mida moderaatorid edendavad.

Igatahes on „Kassikuld“ suurepärane raamat, mis annab aimu tänapäeva (eliit)koolis toimuvast ja sellega ka vastuse paljudele küsimustele meie noore põlvkonna kohta.