RAAMATUBLOGI: Lasnamäe pätikamba saaga – ühed upitavad kuuni, teised songivad poris kuuepennist
Taavi Kangur, „Tapmise eelõhtu“, Tänapäev, 472 lk.
„Tapmise eelõhtu“ on ootamatult korralik algupärane krimiromaan, kus seigeldakse kaugminevikus (Nõukogude Liidu lagunemise järel, kui punane elavhõbe oli siinmail suur tegija) ja lähiminevikus ehk kaks kümnendit hiljem, mil Eesti Vabariik oli enam-vähem paika loksunud ehk räpaselt (multi)miljonärideks saanud kodanikus puhtad kui prillikivi.
Lugu kirjeldab Lasnamäe sõpruskonda, toona noori inimesi, kel piisas esialgu sellest, kui said vabrikust hõlmatäie praaksaia näpata või arbuusijooksu joosta. Ent mõistagi kasvavad ajapikku vajadused ning unistused – kui hankida suuremates kogustes talongiviina ja röövida seda ja teist, saaks osta märja asfaldi värvi Lada ning elu oleks paganama ilus. Ainult et asjad lähevad teinekord nihu ning maha jäävad laibad. Aga kes neid noil keerulistel aegadel ikka luges.
Aastad aga kuluvad ning sõpruskond on niivõrd-kuivõrd laiali, kuid samas ka koos. Teatud eranditega. Ühest on saanud prokurör, kuigi ta lahkub ametist ning teisest multimiljonär. Ülejäänud on endiselt niiöelda pisivargad, kes otsivad pori seest kuuepennist selle asemel, et kuu poole vaadata.
Vahelepõikeks... Raamatus on viiteid autori eelmisele krimiromaanile „Sünk jää, otsatu põhi“, mis jäävad selgusetuks neile, kes seda lugenud pole. Ehk võinuks lühidalt eelneva loo lühidalt kokku võtta, et mis on mis ja kes on kus. Ent see selleks, uut stoorit minevik ei sega.
„Tapmise eelõhtul“ nagu öeldud, toob välja selgelt kaks liini – ühed vaatavad tulevikku, teised elavad minevikus. Ahto, too endine prokurör, saab kokku kunagise Punase tänava kambajõmmi Artjomiga, kes kohe teise ilma saadetakse. End Artjomi ees tänuvõlglaseks pidades otsustab Ahto välja selgitada tõe ning lugu hakkab kulgema...
Eks ta nii oligi... Need üheksakümnendad, kui paljud tahtsid rikkaks saada, ent mõistust ja ärimehe soont nappis. Tähtis oli homne päev, ja ülehomne. Saaks piskut tasku, oleks lahe, küll järgmisel nädalal vaatab edasi.
Ent olid ka teised... Ühes otsustasid hariduse kasuks, teised mõistsid, kus raha liigub ning kuidas saaks selle enda taskusse kuhjata.
Tea, kas see oli taotluslik, kuid raamatus on tekitatud ka rahvuslik konflikt. Multimiljonäriks saab Artjom, tema maarahva päritoluga sõbrad aga jäävadki rehepappideks ehk pisikurjategijateks, kes näevad ebaõiglust selles, et üks on jõukas, nemad mitte.
- - -
Artjomil eelkõige vedas. Kokkuvõttes tavaline Lasnamäe kasvatatud pätt, kes õigel ajal käe välja sirutas ja head asjad kokku korjas. Arturi põlvkond aga sündis kümme aastat liiga hilja ja pidi riismetega leppima ning Artjomi-taolisi kummardama.’
- - -
Paraku on ühel ärivaistu rohkem kui teistel, kel samas ajab jonnakus üle ääre ning halvab mõtlemisvõime. Nad on liiga väiklased, et suurtelt abi saada, saati ise suureks saada.
Raamat annab hea eluõpetuse, mis on kokku võetud ühes lõigus.
- - -
Kui teed inimestele teeneid heast tahtest nii, et nad seda vahel isegi ei tea, ja hiljem loodad, et oled sotsiaalse ettemaksu kuhjaga maksnud ja nad on sulle tulevikus vähemalt tänulikud, siis selline mõtlemine on ainult lollidele. Sa võidki jääda inimestele teeneid tegema, teenetele vastamise asemel harjuvad nad sinu lahkusega ja eeldavad, et sa oled kohustatud teisi pidevalt kätel kandma, neid lausa teenima. Lõpuks vihkavad nad sind kõige eest, mida teed, see on ju lihtsalt paratamatus. Kui aga sul endal on ükspäev midagi tarvis, siis jäetakse sind alati üksi. Või kui keegi teekski midagi, aga siis kindlasti oma positsiooni kuritarvitades ja sind põlgusega üle valades, et näe, milline abitu sa nüüd oled – ettemaks ei tähendaks siis enam tuhkagi.
