Nii karm, kui seega pole, teavad krimikirjanikud hästi inimlikku nõrkust: vägivalda selle laiemas mõistes armastavad kõik, aga mõistagi mitte kogeda, vaid jälgida distantsilt, turvalises kohas, näiteks kamina ees, käepärast klaas head punast veini.

Kuna krimikirjandust loevad naised rohkem kui mehed, on parema (müügi)tulemuse saavutamiseks mõistlik suunata kirjapandu just õrnemale soole. Ja kui seda teha nii, et paeluda ka niiöelda tugevamat sugu (mõni üritab krimka kaudu õppida mõistma naisi või on raamat niisama põnev), siis paneb kirjanik täkkesse.

Willingami eelmine psühhothrilleri ja krimka vahel paiknev romaan „Vilksatus pimeduses“ oli piisavalt paeluv, räägib tüdrukutest, kes kadusid minevikus ja olevikus ning psühholoog Cholet peab olnu ja oleva vahel liikudes jõudma tõeni.

Ka „Kõik ohtlikud asjad“ on kirjutatud üsna sama stsenaariumi järgi, kuid vinti peale keerates.

Mis võib olla naisterahva kõige suurem õudusunenägu? Ilmselt see, et ta laps kaob. Jäljetult. Just nii juhtus Isabellega ajal, mil ta koos abikaasaga teises toas õndsat und magas.

Tollest hetkest vahetub uni unetusega, sest iseenesestmõistetavalt loodab Isabelle kalli poja üles leida. Selle nimel on ta nõus osalema reaalseid kuritegusid kajastavates saadetes, taludes süüdistustelaviine, kuid lootes hankida pisemaidki infotükikesi.

Paraku toob olevik välja kilde minevikust ning ühel hetkel jõuab peategelane ummikusse, kui hakkab meenuma ammu unustatud lapsepõlv. Kõik on sassis. Ja kui ta abikaasa...

Võib arvata, et kõik, mis raamatus toimub, on just see, mida iga naisterahvas kõige enam pelgab. Kogedes kõige suuremaid hirme läbi kellegi teise lööb adrenaliini lakke, kuid vallandab ka õnnehormoonid – minul on kõik hästi, see mis juhtub, pole, taevas tänatud, seotud minuga.

Pole kahtlustki, et krimikirjandust nautivad naised neelavad raamatut. Ja mitte ainult naised, ka mehed naudivad. Stacy Willingam on lugemist väärt.