„Temast oleks kahtlemata saanud erakordselt silmapaistev ajakirjanik.“ Kuidas BSH tiivalöök Eesti Päevalehte puudutas

Brigitte Susanne Hundist oleks kahtlemata saanud erakordselt silmapaistev ajakirjanik.

2015. aasta kevadel pidasin Tartu ülikooli ajakirjandustudengitele kaks külalisloengut. Loengud kulgesid üldiselt etteaimatavalt. Tudengid istusid esinejast (minust) võimalikult kaugele, manasid kohe algul ette tuima kalanäo ja hoidsid seda vankumatult ees poolteist tundi. Küsimusi ei esitatud, minu küsimustele vastati napisõnaliselt. Ühesõnaga – tavapärane tudengite käitumine.

Siiski oli auditooriumis üks erandlik üliõpilane. Heleda peaga naissoost tudeng tervitas saabudes kõiki valju häälega ja (kui ma õigesti mäletan) istus kui mitte esimesse, siis teise ritta. Ta kuulas nähtava hoolega, esitas täiesti vabatahtlikult mõne küsimuse ja tegi seda arusaadavalt, selge ja valju häälega. Ka küsimustele vastates ei pobisenud ta oma nina alla. Mis veelgi kummalisem – kui tema vastus ei osutunud kohe õigeks, ei tõmbunud ta ehmunult oma kapslisse, vaid pakkus kohe järgmise võimaliku vastuse. Keskmise tudengi kohta säras ta imelikult palju ja näis, nagu pakuks eriala talle lausa huvi.