RAAMATUBLOGI: Politseiülem Bruno argipäev: võitlus radikaalsete islamistidega ning röstitud tuvid pisikeste hernestega
Martin Walker, „Sõja lapsed“, tõlkinud Nele Mikk, Eesti Raamat, 300 lk.
Martin Walkeri järjekordse raamatu lõpus – nagu ikka on keskmes St.Denis’ linnakese politseiülem Bruno – hakkad mõtlema, et mida sa nüüd sest suurepärasest lugemisest kõige enam said, kas meenutusi teise ilmasõja aegsetest juutide päästmisest, tähapäevase radikaalse islamimaailma imbumisest vanasse maailma, kuidas kooshoidev sõprus- ja kogukond on võimeline lahendama või siis ehedat Prantsusmaad koos oma roogade ja veiniga. Aus vastus: kõike neist neljast pakub „Sõja lapsed“ võrdselt.
Kui St.Denis’ poleks Brunot ehk täisnimega Benoit Courregest puudutavaid probleeme, ei oleks põhjust raamatut kirjutada. Või kui oleks Bruno mured talle omased ja jätkuvad – kuidas seada korda suhted õrnema sooga. Oleks tegu armastusromaaniga ning kui lisada siia toit ja vein, mis on prantslaste jaoks vaat, et elutähtis, siis võiks see olla elustiiliraamat. Aga on krimka.
St.Denis’ piirkonnas põrkuvad kokku kaks vastandlikku poolust, nagu praegu Gaza sektoris – juudid ja moslemid. Esmalt küll kaude, aga ühel hetkel hakkab maailmavaadete konflikt mõjutama sündmusi.
Niisiis... Moslamist salapolitseinik palub Brunolt abi, kuid leitakse loetud tunnid hiljem surnuna. Üsna samal ajal ilmub Afganistanis prantslaste baasi St.Denis’ kadunud poeg, autistlik Sami, eluvõõras tehnikageenius, kes tahab koju naasta. Naasebki, ja vajab tõsist turgutust, sest on läbi elanud palju ebainimlikku ning viimse piirini viidud.
Aga veel... Brunoga võtab advokaatide kaudu ühendust vanaldane juudi daam, kelle elu St.Denis inimesed päästsid ja kes soovib külastada lapsepõlvradu – kui nii võib ühe maja piiratud tingimuste kohta öelda – ning on valmis mälestuste jäädvustamiseks tegema annetuse.
Ja edasi... Radikaalsed moslemid on end Euroopasse kinnitanud ning neil on hirmhädasti vaja kaitse alla võetud Sami likvideerida. Õnneks saab Bruno appi tulla, sest on teeninud erivägedes ja teeb koostööd linnakesse saadetud veetleva FBI agendiga.
Ja veel edasi... Sami ei ohusta pelgalt terroristid, vaid ka läänemaailm, kelle silmis on temagi kurjategija, sest aitas Afganistanis džihadiste. Või kas aitas? Või kui, siis kas teadlikult? Igatahes võidutsema peab Bruno ja tema abiliste arvates õiglus.
Ning ikka edasi... Sami kaitsmine on tõsine probleem, ent veelgi tõsisem on häirida moslemite võrgustikku, mis on tugevalt Prantsusmaale kinnistunud ning mida veavad radikaalsed usujuhid.
Nagu Walkeri krimkad enamasti, peidab ka „Sõja lapsed“ endas lisandväärtusi ehk avab näiteks silmad sel teemal, kuidas islamimaailm end Euroopas peale surub ning noori radikaalsele enesehävituslikule teele suunab. Pilt, tuleb tunnistada, pole kaugeltki ilus.
Ning mõistagi on raamatus toite ja veine, sest Bruno on kaugelt üle keskmise kodukokk ning vedelaid viinamarjasaadusi naudivad käik prantslased.
Muide, käib järgmise küla vanaldase arsti juures, kui vaja, sest tema vend valmistab suurepäraseid veine. Ning ka arstil on omad ja siinmail ehk mõistetamatud ravimid – ta soovitab patsientidele pea iga tõve raviks klaasikese head punast Bergeraci ja raskemate tõbede korral kirjutab välja klaasi sama veini kohe pärast ärkamist. Bruno lahkub arsti juurest sagedamini pudeli suguvõsa veinimõisa Puy-Servaini kui ravimiretseptiga.
Toiduretsepte saab samuti. Näiteks valmistab Bruno sõpradele lihtsa õhtusöögi (nagu eestlastel hakklihakaste kartulipudruga): lahtine tomatipirukas, röstitud tuvid pisikeste hernestega ja punases veinis mooritud pirnid. Lihtne tõesti, aga maitsev.
