RAAMATUBLOGI: Kui ühel hetkel tuleb reeta kõik, millesse usud...

Jørn Lier Horst, „Reetur“, tõlkinud Heidi Saar, Eesti Raamat, 262 lk.

Iga kord, kui Jørn Lier Horsti järjekordsest krimkast on loetud veerand, tekib tahtmine hõisata, et tegu on ilmselt parima tegevkrimikirjaniku ja tema parima teosega. Ent täpselt sama vaimustus tabab teistegi suurte roimaromaanide loojate puhul a la Jo Nesbø, John Grisham, Anders Roslund jne... Mis tähendab, et Horst on mitte lihtsalt hea, vaid suurepärane, nagu teisedki staarid.

Niisiis „Reetur“... Ilmselt Horsti parim töö. Ta leiab võimaluse asetada oma romaanide peategelane, ilmselt üks kõige inimlikumaid ja suurima südamega politseiinspektoreid William Wisting, olukorda, kus tuleb hüljata kõik oma eetilised tõekspidamised ning reeta nii iseennast kui ka kogu süsteem, mille osa sa oled ja mis on osa sinu hingest ja elust.

Horst suudab panna lugeja Wistingu kingadesse või õigemini kehasse ning tundma seda, mida üks inimene peab tundma, kui tuleb lähedaste päästmiseks vastuvoolu ujuda, kaaslaseks vastumeelsus tehtavast ja hirm ebaõnnestumise ees.

Alguses on kõik sujuv ja rahulik, vähemalt Wistingu vaatevinklist. Larvikis toimub maalihe, hiiglaslikku lõhesse vajub kümme maja, elanikud päästetakse, kuid leitakse meesterahva laip, kelle eluküünal kustus kaks ööpäeva tagasi. Wisting on oma sõiduvees ja sasipundart lahti harutades on jõudmas kuritegeliku jõuguni, kes võtab pantvange ning nõuab lunaraha või antud olukorras lunakulda. Ainult et kullaärimees on nagu ärimehed ikka, loeb kokku tulu ja kulu ning võtab vastu otsuse: abikaasa röövijad nõuavad liiga palju, sest niikuinii on abielu hukas ning ees ootab lahutus.

Eks igaüks aseta olukorras, kus mängus on lähedase elu või surm, end paika vastavalt oma sisemisele tundmusele ja eetikale. Asetab end ka Wisting, kui röövitakse tema lapselaps ja nõutakse vastutasuks infot. Tal ei teki ainsatki kõhklust – tütretütre elu on väärt rohkem, kui kõik muu. Ainult et äkki leidub võimalus võtta jackpot, saada tagasi lapselaps elusalt ja tervelt ning teha kurjategijatega üks-null. Enda tulevikust Wisting ei mõtle, saagu mis saab.

Horst seab Wistingu väljapääsmatusse olukorda, ning temal kui autoril on võim ja vägi suunata tegelaste saatust. Ja Horst teeb seda taaskord suurepärasaelt ning paeluvalt. Ega muud olegi, kui et tuleb lugeda kõiki Wistingu stoorisid – see pole aja raiskamine, vaid aja väärtustamine – ja siis otsustada, kas „Reetur“ on neist parim. Ilmselt on.