Eks nende ammustest aegadest rääkivate krimiromaanidega, mille tegevus toimub meite maal või läheduses, olegi nii, et tapatöö ja selle lahendamine on vaid selgroog, mis lugu koos hoiab. Peamine on siiski lugeja viimine toonasesse aega, et kuidas siis elati ja oldi. Ning seda loedki.

Gina Viliune teises ajaloolises romaanis – esimene oli „Veretöö kingsepa töökojas. Timuka õpipoisi esimene kohtuasi“ ning samuti suurepärane – on taaskord peategelase saatuse tahtel nooreks timukaks saanud Adas (kes valiks meelsasti muu töö) ja neiu Benigna, kes tema südame topeltkiirusel tuksuma paneb.

Adasil ei lähe ameti õppimine ehk inimpäid imiteerivate kapsapeade raiumine ega poomisköie sidumine eriti sujuvalt, kuid seevastu on tal nutti välja selgitamaks, kes saatis teise ilma kaupmehe Luka Lukitsi. Või heake küll, Adasil jääb tegelikult nutist vajaka, kuid puudujäägi lapib Benigna oma tarkusega.

Gina Viliune pikib krimilukku värvikaid tegelasi, kes aitavad avada keskaegsaet Leedut ja Euroopat. On raamatukaupmees Andrius, kelle läbi saab teada, mida toona loeti ja kuidas kirijasõna kättesaadavaks sai, linnavaht Motis, kes joonistab pildi Vilniusest, rikkad pätid ja kaabakad, must apteeker Karitonas, lodjameeskond, kõrtsikülastajad, naised, kes peavad enda eest seisma või mehi suunama...

Tegelikult on keskaegne Leedu üsna tänapäevane, kui lahata raamatus tegutsevaid inimhingi. Samas ei ole ka, arvestades toonast eluolu ja tarkusi. Küll aga on hea näha, kust me oleme tulnud ning kuhu jõudnud ning mida teel sealt tänapäeva ära kaotanud – näiteks selle, et keskaja kaupmees ja tema abiline pidid oskama vähemalt viit võõrkeelt, et tööga hakkama saada.

Aga jah, Adas ja Benigna saavad ülesandega kenasti hakkama, Vilniuse timukas võtab naise ja on saamas järeltulijat, kellest sõltub Adasi saatus. Ehk siis näis, mis edasi juhtuma hakkab.