RAAMATUBLOGI: Legendaarse kirjanikeduo teine tulemine: sündisid kaasaegsed ja rootsimaised Miss Marple ja Hercule Poirot

Alex Ahndoril, „Mõrva võti“, tõlkinud Tiina Mullamaa, Pegasus, 250 lk.

Vaevalt leidub tõsist krimkafänni, kes, heites pilgu autori nimele, kergitab kulme, et ohoo, midagi uut on ilmunud. Uut jah, aga seda vaid raamatu seisukohalt. Alex Ahnodril on ju teada, tuntud ja tunnustatud tegija ehk legendaarse Joona Linna sarja autor Lars Kepler. Igaks juhuks tuleks ehk mainida, et ei Alex Ahnodril ega Lars Kepler pole luust ja lihast inimesed, vaid ühendavad krimikirjanikest abielupaari Alexandra ja Alexander Ahnodrili, kes lihtsalt võtsid nüüd uue ja neile omasema autorinime.

Kui tavapäraselt ilmub jõuludeks uus Joona Linna stoori, siis seekord mitte. Pärast mullust, üheksandat raamatut „Ämblik“, otsustas Lars Kepler puhkusele minna ning sünnitada Alex Ahnodrili, kes kirjutab hoopis teistlaadi krimkasid.

Kui Kepler kirjeldas läbi Joona Linna tänapäevast Rootsit ja kuningriigi hämaruses toimuvat, siis ühest küljest teeb sama ka Ahnodril, aga mitte nõnda räigel moel, vaid niiöelda mugavuskrimka laadis, kus peategelaseks on eradetektiiv Julia Stark ja abiliseks tema politseinikust eksabikaasa Sidney, kes uurivad perefirmas toimunud mõrva, mis maailmale suurt korda ei lähe. Erinevalt tapatöödest, mida superpolitseinik Joona Linna menetles.

Uus, niiöelda Võtmesari, mille esimene teos ongi „Mõrva võti“, läheb kenasti käima, kuid vajab veel laagerdumiseks aega. Joona Linna lood loksusid ajapikku kenasti paika ehk said krimkasõprade lemmikuks ning ju läheb nii ka Julia ja Sidney juhtumitega. Kirjanikud vajavad ilmselt veidi sisseelamist. Stardipunkt on igatahes suurepärane ja siit saab, nagu öeldakse, ainult edasi minna.

Eelkõige on lahe raamatu peategelaste duo. Julial on näos arm ja ta liigub kepile toetudes, kuid see on ainult väline probleem, kui sedagi. Terav mõistus, inimeste tundmine ja nende kehakeele lugemine on see, miks ta otsustas politsei sekretärikohalt lahkuda ja detektiivibüroo luua. Sidney seevastu märkab detaile, liidab fakte ja omab politseiniku silma, mis teeb duetist perfektse.

Raamatus üritab seltskond, kelle keskel Julia ja Sidney mõrva uurivad tituleerida neid Sherlock Holmesiks ja doktor Watsoniks, kuid tegelikult tundub, et kuritegu uurivad kaks võrdset staari – Miss Marple ja Hercule Poirot näiteks. Kusjuures lõpustseen on pigem laenatud Agatha Christielt.

Niisiis astub ühel ühel päeval Julia kontori uksest sisse metsandusega tegeleva eduka perefirma üks omanikest ja kurdab probleemi: ta olla mobiiltelefonist leidnud pildi tundmatust surnukehast, kellele on kott pähe veetud. Ausa kodanikuna on härrasmees hirmul, et temast sai joogise peaga – mäluauk olnud täielik – mõrvar ning tahab teada tõde.

Niisiis räägib Julia ära oma eksabikaasa ning ühes minnakse võimaliku tapja mõisa asja uurima. Kogudes kilde siit ja sealt ning suheldes suguvõsa liikmetega üritavad kaasaegsed ja rootsimaised Miss Marple ja Hercule Poirot juhtunus selgusele jõuda. Ja mõistagi jõuavad.

Tuleb tunnistada, et peategelased on suurepärased, algus ja lõpplahendus samuti, ent vahepeal kippus lugu hüplema ja venima, aga mitte nii hullult, et tulnuks raamat kõrvale panna. Nagu öeldud, stardikoht on hea ning pärast mõningast sissetöötamist võib sarjast kujuneda maailma vallutav hitt.