RAAMATUBLOGI: Keldrirahvas ehk kadunud hingede ja lootusetute juhtumite osakond

Anders de la Motte, „Äravahetaja“, tõlkinud Kadri Papp, Varrak, 456 lk.

Ühest küljest ütleks, et Rootsi krimikirjanduse tippu kuuluv Anders de la Motte tõmbleb, hüpates oma loomingus ühelt teemalt ja stiililt teisele. Samas... Las tõmbleb ja laiendab oma ampluaad, sest ükskõik, millisele rajale ta suundub, on tema krimkad lahedalt loetavad.

Senini on de la Motte parimaks jäänud triloogia „[Geim]“, „[Bubble]“ ja „[Buzz]“ ning sellele järgnenud „MemoRandom“ ja „UltiMatum“, ent rõhk on sõnal: seni. Järgnesid nelja aastaaja sari „Skane kvartett“ ja Mans Nilssoniga kahasse kirjutet raamatud. Kõik, nagu öeldud, kõrkgklassi kuuluvad, kuid ehk mitte troonil.

Nüüd alustas de la Motte, saades ilmselt inspiratsiooni Jussi Adler-Olseni Q-osakonna stooridest, uut sarja „Kadunud hingede osakond“, mil on potentsiaali kerkida kõrgustesse. Näis. Igatahes pärast „Äravahetaja“ läbilugemist võtaks kohe ette järje.

Nagu ikka on esmalt konflikt. Kriminaalinspektoril Leonore Askeril on Malmö raskete kuritegude osakonna juhi koht käeulatuses, veel pisut küünitada... Ent läheb nagu ikka inimestel, kes on liiga isepäised, saati naisterahvad, kusjuures pikad, ilusad ja kel on enamasti õigus.

Tegutsemas on sarimõrvar – naisterahvaid ja mehigi kaob ja on ennegi kadunud. Siia ja sinna, kuriteopaigale ja fanaatikute ehitatud mudelraudtee äärde, jäetakse kujukesi, et politseil oleks teada, mis toimub. Ent kes toimetab?

Selle asemel, et Leo Askeril lasta juhtumeid uurida, tuuakse kohale summutatud ahistamisskandaali tõttu Malmöst lahkunud üliambitsioonikas Jonas Hellman, kes ihkab raskete kuritegude osakonna pealiku kohta, aga selle saamiseks peab ta sarimõrtsuka ja kadunud neidised üles leidma.

Leo Askeril näikse olevat konflikt pea kõigiga – Hellmaniga lõi ta lahinguid, advokaadist emaga lööb... Ühesõnaga, et rahu oleks majas, kupatatakse Leo Asker keldrisse, kus tegutseb kadunud hingede ehk lootusetute juhtumite osakond. Pealpool keldrit väga ei teata, millega maa-alune rahvas tegeleb ega huvita kah. Sinna suunatakse kummalised tüübid, keda minema lüüa ei saa ehk siis koristatakse jalust. Ka Leo Askerile öeldakse – tahtsid juhiks saada, siis mine ja juhi neid lootusetuid.

Ent lugu ei ole kaugeltki nii lootusetu. Keldri eelmine, haiglasse sattunud juht on sarimõrvari tabamiseks eeltööd juba teinud, aga kellele saab Leo Asker tugineda? Omakasupüüdlikule Virgilssonile, kes teab kõike, aga teavet ei jaga? „Tädi“ Gunillale, kes teeb kõike peale politseitöö, kuid leiab hetkega vajaliku info? Poolkurdile Enokile, kes aina kirjutab üht tehnilist aruannet, kuid ei saa seda kunagi valmis, aga on tehnikageenius? Endisele vägivallatsejale Kentile, kel on vanaski eas jõulist kapitali veel alles?

Tegelikult on see kelder kõik kokku äge kamp ja kui neid targalt juhtida, võib asjast asjagi saad.

- - -

Ta istub Sandgreni nagisevasse kontoritooli. Midagi on nagu muutunud. Kabinet ei tundugi enam nii sünge. Tema uus töökoht ja kolleegid pole nende viimaste päevade saavutusi arvates sugugi nii lootusetud, nagu ta alguses arvas.

Tegelikult avanevad nii mõnedki huvitavad võimalused.

Keegi ei tea, mida me siin all teeme. Ülemused ei hooli, mille kallal me töötame või milliseid reegleid järgime, kuni me vagusi püsimeja endale tähelepanu ei tõmba, nagu Sandgren olevat öelnud...

- - -

Niisiis ootame kannatamatult järge, mis Rootsi keeles on juba ilmunud.