RAAMATUBLOGI: Kui Gabriel on ummuksis, vajab ta Agnest ehk Rohelendilt taas väärt krimka

Birk Rohelend, „Liiga palju armastust“, Rahva Raamat, 286 lk.

Kui rääkida tärkavast Eesti krimikirjandusest – pole midagi teha, olema pool sajandit maailmast maha jäänud – siis ei saa üle ega ümber Birk Rohelendist. On selge, et tal on kirge ning seda märkavad ka lugejad. Ning ta areneb. Sammudega, mitte kikivarvul kõndides.

Juba Rohelendi eelmised raamatud olid täiesti üle keskmise ning seda isegi ilma niiöelda koduvileta – et näe, eestimaine värk, ikka loeme. Ent „Kes tappis Otto Mülleri“ oli juba üsna maailma tase.

Nüüd on järg käes, sõna otseses mõttes. „Liiga palju armastust“ jätkub sealt, kus Mülleri lugu lõppes. Tõsi, Agnes Maramaa on eelmise juhtumi tõttu omadega augus, kuid vanameister Gabriel Vanem jätkab ühtlase hooga. Ehk siis nemad on politseipaar Agnes ja Gabriel.

Lugu aga algab kaks kümnendit tagasi, kui kaheksa noort pärast kooli lõppu kokku saavad ja pidu peavad. Igal on oma unistused ja lootused, ning südames ruumi armastuseks. Samas, nagu ikka, pööravad taolised peod sinna suunas, kuhu poleks vaja. Suhete sasipundar, mis kukku saab, on üsna täiuslik, ent mis veel hullem – üks neidis kaob. Kas lõplikult või ajutiselt... Mine sa tea.

Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta, räägitakse. Eks ta ole... Tulevik võib olla eripärane. Möödas on 20 aastat ning seltskond koguneb taas. Kahjuks. Sest kohe loo alguses sööstab üks neist kuristikku. Omatahetsi? Kellegi „abil“?

Gabriel peab juhtunut uurima, kuid on ummuksis ning vajab enda kõrvale Agnest, kelle elusoost välja sikutab. Niisiis tõhus paar on taaskord koos.

Oh poleks need endised noored kokku tulnud, jätkunuks kõik kenasti. Ühel on läinud hästi, teisel veel paremini, kolmandal suurepäraselt, ent minevikust end lahti ei raputa. Lõpuks lahkub siitilmast seltskonna kolmaski liige, seega jääb viis, kellest igaüks võib olla süüdlane.

Rohelendi krimiromaan on üsna täiuslik, kõigi kaanonite järgi kirjutet. Kusjuures suurim kiitus on tema sõnaseadmisel, mis ei ole ligilähedaltki primitiivne, nagu paljudel algajatel krimikirjanikel, kelle tööd ilmselt keskkooli lõpukirjanditeks ei kvalifitseeruks. Vastupidi... Rohelendi sõna on täpne, selge, üleliigse mürata ja äärmiselt nauditav. Aga...

Eks see „aga“ on lugeja silmis. Tegelikult on Agnese ja Gabrieli ning Gabrieli ja tema ema suhteid justkui piisavalt hästi kirjeldatud (kusjuures Agnese ja Nora ühised päevad – lugeja saagu ise aimu, kes on Nora – on igati värvikas detail), kuid politseipaari suhtele (mitte ses vanainimeste asjas, sest üks on noor ja teine mitte nii väga) võiks rohkem ruumi anda.

Teiseks võiks lugu olla selgem. Jah, iga osaline jutustab raamatus oma nägemuse juhtunust, aga see on hektiline, mitte väga seotud ja sujuv. Heakene küll, näpuga järge vedades (suur pluss on tegelaste esitlus raamatu alguses) ei lähe järg käest, kuid alati saab paremini.

Aga kokkuvõttes pole põhjust nuriseda. Rohelend on selgelt liikumas Eesti krimikuninganna tiitli suunas. „Liiga palju armmastust“ väärib igati lugemist, nagu ka „Kes tappis Otto Mülleri“ ja tema eelnevad romaanid. Ent nagu ikka, hing ihkab täiuslikkust. Rohelend on hea, aga alati saab paremini.