RAAMATUBLOGI: Osolin avab läbi mõrva Eesti iduettevõtluse tausta. Ehk miks sõtkuvad tumedanahalised idutöötajad Bolti ja Wolti?

Olav Osolin, „Part lendab jälle“, Varrak, 256 lk.

Huvitav, kuidas oleks võimalik Olav Osolinile pähe peksta, kui ta ise aru ei saa, et diskosid on ta teinud, reklaame samuti, aga kõik see on kaduv väärtus nagu kala jälg vees. Ent tema krimiromaanid on jäävad. Möödub sada aastat ning keegi leiab vanaisa tolmunud riiulilt Osolini kirjasõnad ning saab neid lugedes elamuse. Kas see tung ei sunni kirjutama järge raamatule „Part lendab edasi“, mis on järg tema esimesele niiöelda krimiromaanile „Kus lendab Part“? Siinkohal võiks välja pakkuda isegi pealkirja: „Part jätkab lendamist“, näiteks.

Eestimaine krimikirjandus pole ammu sedavõrd värskendust saanud, kui Osolinilt. Morbiidset, tõsist, ajaloolist ja müstilist on ajapikku ilmunud, kuid mitte kriminaalse sisuga teoseid, mis panevad suunurki kergitama ja mida peaks lugema igaüks, kel on pisutki huumorisoont.

Kellegi tapmine (esimeses raamatus osutus mõrvatuks täiesti elusolev Eesti krimileedi Katrin Pauts ning roimas süüdistati Indrek „Apteeker Melhior“ Harglat) ja süüdlase väljaselgitamine polegi Osolini raamatutes peamine, vaid pigem tänapäevase Eestimaa irooniline lahkamine sellisena, nagu see on.

„Kus lendab part“ võttis ette meie politseisüsteemi. Siinkohal väike selgitus, kes see Part säärane on (mida võinuks Osolin teises raamatus põgusalt teha, sest kõik pole ehk esimest lugenud). Part on Samuel Part, kes kaotas keldribaaris turvamehe töö, sest selle vastas avati tulede-viledega kaasaegsem joomaasutus ja klientuur kolis sinna. Alternatiiv oli töötus või politseijõud, kus on alatasa kaadrist puudus. Part on üdini aus ja tunnistab, et ei saa püstolist isegi elevandile pihta, kuid ta rahustatakse maha – tänastest pollaritest ei oskavat keegi lasta ning piisab sellest, kui suudad end põõsaks maskeerida ja inimestele trahvi teha. Paraku on põõsaks maskeeruda soovivaid sandarmeid piisavalt ning Part saab koha kriminaalpolitseis ning juba kolmandal päeval sajab talle kaela mõrvajuhtum, mida tal tuleb otsese ülemuse Mart Sapistega, kes on täielik tainapea, lahendama hakata. Sapiste, muide, saanud jõustruktuuridesse tööle pärast seda, kui mängis politseidirektori Moskva stripiklubis pokkerilaua taga paljaks.

Aga see selleks. Uues raamatus on Part juba vaneminspektor ja boss ning tema paariliseks saab politseikooli terane praktikant Kevin ehk Kõvv. Just vana ja uue maailma kokkupõrge, mida ilmselt kõik penskarid (ehk noorte silmis 40+ vanuses persoonid) on omal nahal kogenud. Keeruline, pigem võimatu, on mõista nende vegetaarset ja padurohelist maailmavaadet, nagu ka keelekasutust. Cool dude. Lebokeiss. No cap. Nope. Dope. Tänx bro. Epic. Holy crap. Buumer... Part ei saa noorest kolleegist esmalt muhvigi aru, kuid teeb lühikese ajaga läbi põhjaliku keeltekursuse, nagu ka penskarist lugeja.

Mõrv on ses raamatus samuti. Idufirma kontoris notitakse kahetsusväärselt maha naisterahvas ning Part ja Kõvv tungivad idunduse maailma, mis, olgem ausad, tundub kummaline, aga esialgu näikse töötavat.

- - -

„Millega te selle miljardi teenite? Millega te konkreetselt tegelete?“

„Raha tõstmisega. Hetkel meil on töös mitu projekti, kus me liigutame kümneid miljoneid“

„Ah soo. Nii et olete inkassatorid?“

„Ei, meie liigutame raha ilma, et raha peaks tassima. Meie põhitegevus on hankida rahastust erinevatele projektidele, kuni üks neist kasvab nii suureks, et me saame miljardi kokku.“

„Millistele projektide peale te ise kõige rohkem loodate?“

„Meie töö on välja sõeluda perspektiivikad ideed ja projektid ning kloppida need korralikult vahtu. Valmistame korralikud presentatsioonid, videod, 3D-animatsioonid, trükised, referentsid ning hoolitseme selle eest, et projektid oleks sotsiaalmeedias vingelt esil. Mis aga puudutab temaatikat, siis eks kõige paremini läheb praegu peale energiasääst ja öku-möku, taaskasutus ja muu roheline šallallaa. Lätlased said just Euroopast rahad peale turbasamblast tehtud hügieenisidemetele ja meil läbib teist rahastusvooru lusikas, mida saab mitu korda kasutada.“

„Mul on köögisahtel neid lusikaid täis, mida saab mitu korda kasutada.“

„Need on tavalised lusikad, aga meie panime oma tootele nimeks „Reusable Greenspoon 2.0“ ning projekt läks esimesest rahastusvoorust läbi nagu korduvalt kokkukäiv taskunuga läbi veganvõi.“

***

„Kas teil on kontoris üldse niipalju töökohti, et 500 inimest ära mahutada?“

„Muidugi pole. Ja ei peagi, sest suurem osa sellest seltskonnast ei oska nagunii midagi teha.“

„Miks te neis siis nii suurel hulgal tööle olete võtnud?“

„Esmalt sellepärast, et ükski investor ei suhtu sinusse tõsiselt, kui ta kuuleb, et sul on staffi vaid 50 inimest. Sestap palkavadki kõik nagu hullud, sest volüüm on kuningas. Teine põhjus peitub aga selles, et muidu me ei vastaks nendele normidele, mida nüüd peetakse rahvusvahelises äris elementaarseks. Ja kui sa neile ei vasta, siis ei julge ükski investor sulle raha anda.“

„Tohoh! Millised normatiivid need sellised on?“

„Oh, seal on tuhat nõuet. Esmajoones muidugi võrdne esindatus. Et sul oleks võrdselt mehi ja naisi ning lisaks näpuotsaga ka neid, kes hakkavad alles hommikul otsustama, mis sugu nad sel päeval on. Peab olema noori ja vanu, heteroid, geisid ja lesbisid, terveid ja vigaseid, valgeid, värvilisi ja päris musti. Viimastega oli meil pikka aega probleem, kuna tumeda nahavärviga inimesi Eestis lihtsalt ei jätku. Nüüd on õnneks olukord parem, kuna me sõlmisime koostöölepingu Nairobi ja Harare ülikoolidega, kes saadavad Aafrikast oma tudengeid meile praktikale. Erilist tulu nad ei tekita, kuna oma elamiskulud katavad nad Bolti ja Wolti sõtkudes, aga tänu sellele lepingule on meie suhtarvud nüüd palju paremad.“

- - -

Vaat sellised lood on meie idunduses. Aga mõrvari leiavad Part ja Kõvv üles.