RAAMATUBLOGI: Kolm naist, varastatud laps ning mõttetud mehed... Rendell paneb taaskord kildudest kokku reaalse maailma
Ruth Rendell, „Kätepuu“, tõlkinud Sirje Keevallik, Eesti Raamat, 258 lk.
Ruth Rendell ei suuda enam üllatada, sest tema tase on sedavõrd kõrge, et igat suurepärast ja aplausiväärt romaani võtad kui normaalsust ning „Kätepuu“ on selle tõestuseks.
Sügavate ja psühholoogiliste lugude suurmeister Rendell ehk krimikirjanduse Fjodor Dostojavski väärib kahtlemata kogutud teoseid. Paraku on Eestimaal säärane suurprojekt võimatu, mistõttu olgu taevas kiidetud iga Rendelli raamatu eest. Samas kui saaks kokku kõik tema 24 politseiinspektor Wexfordi saagat, 28 eraldiseisvat romaani, kümme lühijuttude kogumikku ja 14 Barbara Vine’i nime all loodud teost, oleks see ilmselt üks vägevamaid sektsioone raamaturiiulil.
Rendell ei kirjelda ebarealismi, nagu kohati võiks tundud, vaid võtab inimesed, kes elavad ja on meie keskel ning paneb nad olukorda, kus igaüks käitub just nii nagu peab käituma. Tulemuseks on reaalsed sündmused ja reaalsed tagajärjed, kui reaalne elu kulgeks nõnda. Ja tegelikkused kahetsusväärselt kulgebki, kas just Rendelli stsenaariumi järgi, aga ikkagi... Kord leebemalt, kord karmimalt, kui tänapäevast maailma võrrelda Rendelli omaga.
Kolm naist...
Mopsa, vaimuhaigusest ja minevikuvägivallast juhitud daam, kes näeb vaid end, kuid mitte ümbritsevat maailma. Enamasti empaatiavõimetu, kuigi tahab teha head.
Benet, Mopsa tütar, keda tabab kõige rängem, mida (üksik)ema tabada võib – lapse kaotus.
Carol, neidis keset rusuvat elu, mida ta üritab veidigi elamisväärsemaks muuta pettuste, meessuhete ja ükskõiksuse abil.
Ja siis mehed, kes neid naisi või teisigi õrnema(?) soo esindajaid suunavad või üritavad suunata – isekad, kasuahned ning ajudeta – lisaks hulk värvikaid elust võetud kõrvaltegelasi.
Loo päästab valla eduka kirjaniku Beneti poja surm. Lein näib lõputu, kuni ema – too ebastabiilne Mopsa – toob majja sama vana ehk kahese poisi, et tuttav palus võtta hoida. Tõde paraku kotis ei püsi: kõik Briti lehed kirendavad draamast – Caroli poeg on kadunud.
- - -
Mopsa oli enda üle uhke.
„Ma võtsin käru ka. Panin selle kokku ja surusin pagasiruumi.“
„Kus see nüüd on?“
„Taevake, peaks olemas sealsamas!“
„Sa siis päriselt arvasid, et mulle sobib iga laps. Ma kaotasin enda oma ja selle asemel sobib igasugune laps. Lihtsalt uus. Umbes nii, nagu koer sureb ja sa lähed ostad uue kutsika.“
„See ei ole igasugune laps,“ protesteeris Mopsa. „Ma leidsin sulle väikese poisi. Väikese heledapäise poisi.“
Benet lausus summutatult: „Sama tõugu kutsika...“
- - -
Ja milline oli Caroli reaktsioon poja kadumisele? Oh, küll poiss kunagi välja ilmub... Kaks tema last kasvasid juba kasuperedes... Üleüldse, lapsed on tüütud... Ning tont seda teab, kes on Jay isa, kui magad nädala jooksul kaheksa mehega...
Mõistagi ei saa Benet võõrast last endale jätta. Aga jätab, saati kui näeb märke, kui vägivaldselt koheldi Jayd, kes ühel hetkel ütleb talle: ema!
Ent kuidas sellest loost välja tulla? Politsei otsib kadunud last, mõttetu eksabikaasa saab kõigest aru ning asub välja pressima ning lõpuks on Beneti selg vastu müüri. Aga tema õnneks on Rendell, kes oskab kõik müürid purustada ja maailmas õigluse jalule seada.
