RAAMATUBLOGI: Apteeker Melchiori kolm apokrüüfi nagu hõrk kolmeosaline eine. Paluks neid veel!

Indrek Hargla, „Apteeker Melchiori apokrüüfid“, Kriminaalne Raamatukogu, 266 lk.

Apteeker Melchiori fännid on oodanud sarja kaheksandat raamatut juba kaks aastat, aga see tuleb, kinnitab Indrek Hargla apokrüüfide raamatu eessõnas. Isutekitajaks ja leevenduseks pakub ta kolme lühijuttu, mis, tuleb tunnistada, pole miski keskpärane näksimine vaid väga maitsev komplektlõuna.

Eks ta ole maitseasi. Ühest küljest jah, korralik seapraad hapukapsaga ehk 400+ leheküljene Melchiori romaan on pikalt nauditav ja kõhtu täietev. Ent samas kolm apokrüüfi ehk supp, praad ja magustoit on samavõrd hõrk kombo. Kusjuures ei saa öelda, et romaan on parem kui apokrüüfid, ja vastupidi.

Kui lahata kõiki apokrüüfe, siis kas saanuks igaühest täieõigusliku romaani? Mõistagi! Ainult et kui tihtipuhku täidavad kirjanikud lühiloo ja suuremahulise teose vahele jäävad 200+ lehekülge enamasti õhuga, siis Hargla puhul pole seda ta karta. Ta pigem loob lisandväärtust, kirjeldades toonast keskaegset elu, värvides tausta tummisemaks.

Aga need kolm apokrüüfi... Hargla sõnul on need kolm kõrvalepõiget, mis paigutuvad küll apteeker Melchiori sarja, kuid mitte otseselt ehk selle üldnarratiivi ja kanoonilisse biograafiasse: „Apokrüüfid vaatlevad juhtumeid, mis ilmselt toimuvad romaanides kirjeldatud sündmuste vahepeal, või siis ka ajas ettehüppavalt, aga võivad kohati olla romaanide kronoloogia või kaanoniga vastuolus. Ei saa ka välistada võimalust, et mõni nendest kolmest loost sai toimuda ainult siis, kui romaanides kirjeldatud sündmused oleks kulgenud teisiti.“

Hargla jääb üsna salapäraseks ja apteeker Melchiori paadunud fännid suudavad ilmselt paigutada apokrüüfid sinna, kuhu vaja. Tavalugeja võtab neid aga kui kolme suurepärast romaani, mis on või vähemalt tunduvad vaatamata lühidusele täiuslikud – midagi ei oskaks lisada või kärpida.

Melchior ei püsi apokrüüfides paigal. Ta alustab Tallinnast („Kolm tilka verd“) , kuhu on ilmunud nägus noormees, keda mõni peab saatana teenriks. Samaga algavad mõrvad ning süüdlane – ei, mitte too noormees, kes teeb pikantseid külaskäike üksildaste naiste kodudesse ja veab ka Melchiori alt – saadakse kinni, ent too ei kergita foogti kohtu ees kulmugi, vaid raiub, et tema üle pole võimu ja ta päästetakse ära. Paraku teab Melchior tõde, mis pole Tallinna ülikutele meele järgi.

Järgmises loos („Pesunaiste tsunfti emand“) on Melchior juba Tartus (mille ajalugu lugejale üsna selgeks tehakse) ja asub sealse apteekri õpipoisiks. Ent piiskopkond vajab Melchiori teeneid eelkõige selleks, et välja selgitada tapatöö toimepanija, mistõttu läheb apteeker koos Pesunaiste tsunfti noore ja kauni emandaga väljasõidule Tartust lõunasse. Naastes aga... Ühesõnaga, Melchior võib olla julm.

Lõpetuseks („Taani printsi vaim“) siirdub Melchior poega otsima, kuid jääb Taani tormivarju, kus kuningas Erik tema teeneid vajab selleks, et ellu jääda, kuna kaks ta lähedast kaaslast on mõrvatud. Melchior on taas ülesannete kõrgusel, kuid kuningat mõrvata üritanud meest ta kinni ei võta, sest...

Kõik kolm lugu on kriminaalsest aspektis vägagi head, kuid veelgi parem on neid ümbritsev taust. Kohe, kui aega tekib, auks uurima, kuivõrd autentsed on Hargla loodu tegelased ja reaalsus, kuhu Melchior satub. Võib arvata, et üsnagi.

Kokkuvõtteks... Melchior on igati väärt esinemas apokrüüfides ja mida enamates, seda parem. Piibli kõrval on apokrüüfe 32, Harglal kõigest kolm ehk siis 29 on veel minna.