RAAMATUBLOGI: Ihne treener, vahva arendusjuht, aus ettekandja ja teisi Eesti tänapäevaseid muinasjutte

Juhan Voolaid, „Eesti tänapäevased muinasjutud“, Kuuloom, 182 lk.

Kes ei armastaks muinasjutte... Neid vägivaldseid, veriseid ja ahistamisi täis lugusid, kus vaene on parem kui rikas ning paha saab alati karistada.

Torisetakse, et tänapäeva lapsed mängivad arvutis tapmismänge, kuid samal ajal loetakse neile ette „Punamütsikest“, kus süüakse inimesi, rebitakse loomi lõhki ning heidetakse kaevu (huvitav, kust Punamütsikese vanaema edaspidi vett ammutas, kui kaevus mädanes hundi laip?).

Muinasjuttudes õpetatakse raha nimel enesevigastamist ehk varvaste või kandade mahalõikamist, nagu „Tuhkatriinus“ või et magava kaunitari suudlemine on täiesti normaalne, sest vastasel korral jäänuks Lumivalgeke igavesti unne.

Muide, kas mõisapreilidele loeti omal ajal unne suikumiseks samuti muinasjutte, kus rikkad on enamasti lollid ja saamatud ning jõukuse ja parima abikaasa saavad just vaesed, keda kubjas reaalses elus hobusetallis piitsutas?

Ega eestlastel tasu suurt sündsust oodata, kui meie suurim kangelane Kalevipoeg käis Soomes saarepiigasid vägistamas, sepa poegi tapmas nii, et veri virtsas valusasti, pani sepalt tuuri mõõga ning tagasiteeks Tuuslari purjeka. Anname au!?

Eelolev tekst ei puutu tegelikult asjasse, lihtsalt tükib iseenesest pähe, kui muinasjutud teemaks tulevad.

Huvitav, milliste lugudega tänapäeval lapsi magama saadakse. Ühest küljest oleks ju ugrilik, kui neile loetaks ette rahvuseepost (jättes ehk välja vägistamisstseeni) või sellesama Friedrich Reinhold Kreutzwaldi legendaarseid „Eesti rahva ennemuistseid jutte“. Ent tekib, võib arvata, probleem, sest lapse küsimustele ei tule piiri: mis on käsikivi, miks vaeslaps lastekodus ei ela, milles probleem, kui peab südatalvel maasikaid tooma, mingu poodi ja ostku ning nii edasi...

Juhan Voolaid lahendab lapsevanemate probleemi elegantselt, muutes iidsed muinasjutud tänapäevasteks. Kusjuures ta teeb seda äärmiselt lahedalt ning kõik tema lood on mõnuga loetavad ja ägedad, pakkudes tõelist elamust.

Eks ta ole... Kui kunagi otsis ihne talumees sulaseid, kellele ei kuluks sööki (ja sai teeristil musta jänese ja kolme veretilga eest Puulase ja Tohtlase), siis nüüd on põllumajanduses tähtsamad eurotoetused, kuid neid ei jaga vanatühi, vaid Euroopa Liit. Ent leidub ihneid treenereid, kes jätavad sportlaste restoranitalongid endale, mistap õpilased jalga lasevad. Õnneks on abi teeristilt jänese ja veretilkade eest võtta.

---

„Sina oled see musta jänesega sell või?“ küsis paharet.

„Mina jah,“ vastas ihne treener. „Kas teie olete vp?“

Vanapagan ei vastanud küsimusele. „Teeb siis vahetuse ära,“ ütles ta. „Jänes mulle, restoranipääsmeid põlgavad sportlased mulle. Kauba kinnituseks kolm tilka verd.“

„Kolm tilka verd?“ küsis ihne treener. „Milleks?“

„Et hiljem lepingust taganeda ei võiks,“ vastas vanapagan. „Nõel on siin! Kui soovid, võin sulle veretilkade eest digiallkirja vastu anda.“

„Ei-ei,“ hüüdis ihne treener ja vaatas hirmunult ringi. „Digijälge ei tohi küll sellest tehingust maha jääda.“

Ihne treener torkas nõelaga sõrme ja tilgutas kolm veretilka nõutud kohta. „Nii,“ küsis ta siis. „Kus mu sportlased on?“

„Siin!“ vastas paharet ja ja võttis kotist kaks märga põrandalappi.

„Mis need on?“

„Hämmasnukid. Viska need vastu maad ja vaata, mis juhtub.“

---

Üks tegelasi, kes liigub läbi muinasjuttude, on Soome tark, kellelt väärt õpetust saab, ent mitte niisama. Nii pöördubki ihne treener (aga ka paljud teised raamatukangelased) Facebookis Soome targa poole abipalvega.

---

„Kust küll hankida sportlasi, kes lõhuksid kõvasti trenni teha, aga ei kurdaks pidevalt tühja kõhu üle.“

„Sada eurot,“ vastas Soome tark kohe ja lisas arvenumbri.

„Teeks viiskümmend?“ pakkus ihne treener.

„Kakssada,“ vastas Soome tark ilma kommentaarideta.

---

Kõik tänapäevased muinasjutud on äratuntavad ja räägivad, kuidas...

* Tartu palgatööline Tammelinna kinni jäi.

* Pärnu kalamees ihnsa naise Superstaari saate võiduni viis.

* Vahva arendusjuht ööklubi neide vanapagana käest päästis.

* Vaenelaps imearvutilt abi sai.

* Kodukeemiat müüval mehe imekaunil tütrel kosjas käidi.

* Kartulikrõpse sööv töötu rikkaks sai.

* Aus ettekandja kellahelina tagasi tõi.

* Kurvameelne kodutu kalli kaasa leidis ja kaotas.

* Pitsakokk ahjualusega maid jagas.

* Saamahimuline mees eurokuupmeetritäit eurosid otsis.

* Müügiesindaja juuksed kaotas, kuid geniaalset valemit unes nägi.

* Vaene ehitaja Öölasega õnne leidis.

Tõesti, suurepärased muinasjutud. Kas neid just lastele õhtuti ette lugeda, aga aru saaksid kuulajad igatahes paremini kui käsikivist ja talvistest maasikatest. Täiskasvanutel – eriti, kui nad on lugenud Eesti muistendeid – tuleks raamat igal juhul kätte võtta, et näha, kuidas maailm on muutunud. Ja miks mitte raamat lisada kooliprogrammi? Et algklassides loeksid lapsed „Eesti rahva ennemuistseid jutte“ ja keskkoolis „Eesti tänapäevaseid muinasjutte“ ning kirjutaksid referaadi aja liikumisest.