RAAMATUBLOGI: Poirot kesk Inglismaa värvigammat...

Agatha Christie, „Hickory Roadi saladused“, tõlkinud Krista Suits, Varrak, 256 lk.

Alati hoidke mõni Agatha Christie romaan tagavaraks, kui olete küllastunud pikkades ja kaasaja probleeme lahendada üritavatest krimkadest olenemata sellest, kui suurepärased need on. Ühel hetkel vajab vaim midagi lihtsamat, kuid head ning seda krimikirjanduse Grandest Lady pakubki.

Christie ei vaja loo jutustamiseks 400+ lehekülge, vaid piirdub poole vähemaga ehk jätab romaanidest õhu välja. Lihtsalt on laip või mitu (teinekord võiks surnukehi vähemgi olla ja mõne ohvri lihtsalt intensiivravisse pikale toibumisele saata) ja detektiiv, kes peab arvukate kahtlusaluste seast leidma mõrvari. Vähe tundeid, null sotisaalprobleeme...

Olgu vahelepõikeks öeldud, et kaua Christie romaanid originaaltekstina ilmuda ei saa, sest tänapäev, mis on tühistanud Pipi isa kui neegrikuninga, ei võta neid vastu.

Võime tulevikus kirjeldada üliõpilaspansionaadi omaniku meelsust küll, aga mitte nii: „Ja kui asi on nondes värvilistes, India tudengites ja neegritüdrukutes ... nemad võivad minu poolest kõik minna, mõistate?“

Tegelikult tuleks tähelepanu pöörata ajastule – romaan avaldati aastal 1955 – mil ajad olidki teisiti. Paraku tuleb tänapäeval ajalugu muuta või paremal juhul varjata, sest vähesed suudavad viia tabada aegadetaguseid olusid ja paigutada tekst toonasesse konteksti.

Aga jah... „Hickory Roadi saladused“ on tavapärane Christie, ei midagi erilist, ent samas ka mitte lati alt läbiminemist. Hea krimka, rahulik ja etteaimatav lugemine.

Hercule Poirot, ajaloo parim detektiiv, nagu ta aeg-ajalt end tituleerib, on hämmingus, sest tema erasekretär teeb kirjas kolm viga. Põhjuseks on ärevus: pansionaadis, mille perenaisena sekretäri õde töötab, kaovad asjad. Siinkohal saab paika Poirot’ tundemaailm. Temagi on vapustatud, sest tal polnud aimugi, et sekretäril, preili Lemonil, oli õde. „Või mis õde – et tal on isa, emaja koguni vanavanemad. Preili Lemon oli tema silmis olnud millegipärast igas mõttes vabrikutoode – täppisinstrument, kui nii võib öelda – nii et omistada talle kiindumust, ärevust või peremuresid tundus suisa naeruväärne.“

Et preili Lemon taas vigadeta kirjutama panna läheb Poirot üliõpilaste sekka, kohates seal täiuslikku värvigammat toonastest Inglismaal elavatest noortest ning asub uurima, miks kadusid ajad ning kes on süüdlane peagi toimuvas mõrvas. Mõistagi saab Poirot tööga hakkama, kuid ega Inglismaa seepärast ei muutu. Või õigemini siiski muutu, aga ajapikku, värvilised pole enam võõrad vaid omad.