Facebookis levib vana foto õlilekkega tuulikust. Eesti loodust ja rannajooni selline leke ei ohusta, sest tuulikutes ei ole kasutusel nii suured õlikogused, et selline reostus oleks võimalik. Eesti tuulikutes on spetsiaalsed õlivannid, mis võimaliku õlilekke kinni püüavad.
Facebookis ringleb ülipopulaarne kollaaž fotodest, millel on näha õlilekkega tuulikut. „Iroonia: õlilekete puhastamine roheliselt tuuleturbiinilt. Mis juhtub õlireostuse korral meie rannajoontega sellisel puhul,“ seisab 19. detsembri postituses.
„Mis saab sellest monstrumist 25 aasta pärast. Kui neid Lillekesi on Läänemeri täis istutatud. Mille viljadeks on lõpliku ja taastumatu reostuse allikas, elukeskkonna häving,“ lisas teine postitaja.
Fotokallaaž ringles sotsiaalmeedias esmakordselt juba 2018. aastal. Fotod pole tehtud Eestis.
Postitusel on praeguseks Facebooki andmetel üle tuhande jagamise ja 57 000 vaatamist.
„Sõltuvalt tuuliku tehnoloogiast ja mudelist võib ühe tuuliku erinevates seadmetes olla 200-3000 liitrit õli, üldjuhul on rohkem õli trafodes [trafo ehk transformaator aitab muundada tuuliku generaatorist väljuva vahelduvvoolu tugevuse väiksemaks - toim]. Õli kogus sõltub tuuliku konstruktsioonist. Kuivõrd tehnilised rikked ei ole ühegi seadme puhul lõpuni välistatud, siis on tootjad loonud ettevaatusabinõud, et vältida rikete puhul õli lekkimist väliskeskkonda ja maapinda,“ ütles kliimaministeeriumi avalike suhete nõunik Viktoria Korpan.
Võrdluseks – üks viimaseid suuri lekkeid toimus novembris Mehhiko lahes Louisiana ranniku lähedal, kus USA rannavalve andmeil lekkis torujuhtmesüsteemist vähemalt 4,1 miljonit liitrit naftat. Rootsis Hanö lahes lekkis oktoobris parvlaevast merre üle 150 tuhande liitri naftat.
„Riskimeetmena on tuulikud ehitatud selliselt, et võimalik õlileke kogutakse tuulikus kokku,“ ütles Enefit Greeni tuuleenergia valdkonnajuht Siim Ots. Seda kinnitas ka Korpan.
„Sarnaselt autole vahetatakse ka tuulegeneraatorites määrdeaineid ja õlisid vastavalt ettenähtud perioodile. Tuulegeneraatoreid hooldatakse vastavalt tootja juhenditele ja juhiseid jälgides õlilekkeid ei teki. Siiski peab möönma, et rikkeid võib esineda, mis omakorda võivad kaasa tuua õlilekkeid. Tuulegeneraatoreid regulaarselt hooldades on risk õlilekkeks siiski minimaalne,“ kommenteeris Ots.
Otsa sõnul ei ohusta seega õlilekked Eesti rannajooni, nagu viidatakse postituses: „Tuulegeneraatoris ei ole kasutusel nii suured õlikogused, et see oleks võimalik“.
Eesti Maaülikooli energiakasutuse õppetooli juht Protima Rauwel leiab samuti, et õlilekked ei ohusta Eesti loodust.
„Lekke allikas on punktallikas [punktallikad on kindla läbimõõduga avad, millest on võimalik mõõta saasteainete väljumiskiiruse ja kontsentratsiooni kaudu hetkelisi heitkoguseid – toim]. Tuuliku tehnilist kontrolli teostatakse perioodiliselt ja lisaks kasutatakse andureid. Kui mõni parameeter läheb normist välja, siis saadetakse automaatselt signaal vastavale pädevale inimesele, kes teeb otsuse edasiseks tegutsemiseks,“ ütles Rauwel.
Rauweli sõnul on õlilekke toimumise tõenäosus sama suur kui uuel autol ja ta hindab lekke tõenäosust väikeseks.
Otsa ja Korpani sõnul vastutab tuulikute korrashoiu ja ohutuse eest eelkõige masina omanik. Selleks tuleb teostada korralisi hoolduseid ise või osta seda teenusena sisse.
„Enefit Green on sõlminud pikaajalised hoolduslepingud tuulikute tootjatega või professionaalsete ettevõtetega, kelle igapäevatööks on tootja hooldusjuhendi järgi tagada korrasolek. Näiteks hõlmab korrektne hooldusjuhiste järgimine ka õlivoolikute vahetust. Kui seda nõuet järgitakse, ei ole riski, et voolikud kulumise tõttu lekivad,“ kommenteeris Ots.
Otsus: eksitav. Fotod õlilekkega tuulikust ringlesid sotsiaalmeedias juba 2018. aastal ja nad ei ilmesta kuidagi Eesti olukorda. Eesti tuulegeneraatorites ei ole kasutusel nii suured õlikogused, et need ohustaksid Eesti rannajooni ja loodust. Tuulikuid regulaarselt hooldades on risk õlilekkeks minimaalne. Riskimeetmena on tuulikud ehitatud selliselt, et võimalik õlileke kogutakse tuulikus kokku ja see ei saasta maapinda.
