RAAMATUBLOGI: Horowitzi kriminaalne „telliskivi“ ehk järg „Minu harakamõrvadele“ on igat sellele kulutatud minutit väärt

Anthony Horowitz, „Kuulillemõrvad“, tõlkinud Martin Leis, Tänapäev, 536 lk.

Mullu krimikirjanduses kergemat sorti plahvatuse põhjustanud Anthony Horowitz – „Minu harakamõrvad“ oli erakordne ja eripärane – jätkab samas vaimus ehk erakordselt ja eripäraselt.

Tihtipuhku, kriminaalset „telliskivi“ ehk 500+ lehekülge paksu raamatut kätte võttes, tekib mõte, et kas lugemisele kulutatud aeg on seda väärt. Raamatupoe Rahva raamat kinnitusel kulub „Kuulillemõrvade“ läbimiseks 17 tundi ja 52 minutit (tegelikult vähem, kui loed tavalehekülje läbi minutiga)... Ent siinkohal tuleb tõdeda, et iga tund selle raamatu seltsis on kvaliteetaeg ehk puhas nauding. Kusjuures taaskord saab lugeja kaks krimiromaani ühes.

Harakamõrvades peab väikekirjastuse toimetaja Susan Ryeland välja selgitama, kes on siitilmast lahkunud menukirjaniku Alan Conway poolelijäänud romaanis mõrvar. Nüüd on Ryeland töölt lahkunud ja peab kallimaga Kreekas hotelli, ent minevik ja sellega ka tavaelu rammib jälle sisse. Suffolki rannikul asuvas hotellis, ühel pulmapeol, toimus aastaid tagasi mõrv ja nüüd on toonane pruut kadunud. Saladustele on lahendus olemas, ent see peitub Conway ühes romaanis, kuhu on kogu hotellipersonal ja olulised külalised sisse kirjutatud ning antud ka vihje mõrvarile.

Mõistagi peab Ryeland, kes kahtleb, kuivõrd talle Kreeka hotellipidamine meeldib, naasma Inglismaale, võtma ette Conway romaani, kus tegutseb detektiiv Atticus Pünd ning otsad kokku viima. Nagu auväärsele krimromaanile kohane, peab ka lugeja saama sama palju infot kui detektiiv – olgu ta siis seekord toimetaja – mistap on suures raamatus ka väiksem ehk Conway teos „Atticus Pünd võtab juhtumi vastu“. Niisiis palun, pange hallid ajurakud tööle ja lahendage mõistatus.

Tegelikult, nagu heades krimiromaanides ikka, on teekond tõeni märksa olulisem kui tõde ise. Ja „Kuulillemõrvad“ on hea krimiromaan. Isegi väga hea.