RAAMATUBLOGI: Kunstirestauraatorist Iisraeli spioon tegutseb taas. Pikka iga talle...

Daniel Silva, „Tundmatu naise portree“, tõlkinud Matti Piirimaa, Sinisukk, 464 lk.

Kulus suisa üheksa aastat, kui maakeeles ilmus järjekordne Gabriel Alloni saaga. Hea, et niigi läits...

Piirideta krimikirjanduse maailmas on keeruline, kui mitte võimatu paremusjärjestust paika panna, et milline raamat või kirjanik on number üks, kaks ja nii edasi. Küll aga saab välja sõeluda eliidi, kelle kõik teosed võiksid või peaksid olema krimkafänni riiulil. Daniel Silva, täpsemini tema Alloni lood, kuuluvad kahtlematult eliidi sekka.

Pole sugugi vahet, kas Silva võiks olla eespool Henning Mankelli või tagapool Donna Leoni... Ta peab olema kogu täiega riiulil.

Silva suurus väljendub selles, et ta on loonud peategelaseks kuju, kes on iseenda vastand. Gabriel Allon on maailma üks parimaid kunstiteoste restauraatoreid, kes annab uue hingamise Euroopa kultuuripärandile. Ent samas teeb Allon ka kõrvaltööd – ta on Iisraeli salaluure üks parimaid spioone ja vajadusel nii-öelda probleemide lahendaja, kui tekib vajadus saata keegi Peetruse ette aru andma.

Õigupoolest peaks Silva raamatute tulemusena toimuma kahepoolne liiklus: krimkafännid saavad aimu kunstimaailmast – kusjuures suisa mingil määral isegi hariduse, kuid nad viitsivad kõiki neid teoseid ja stiile ja ajalugu täiendavalt uurida – ning kunstihuvilised näevad, milline on reaalne, kuigi varjatud maailm. Üks on selge – krimkafännid hindavad Silva teoseid ja on seeläbi haritumat, aga kas toimub ka vastupidine liiklus? Julgeks kahelda...

Aastad on möödunud ja ses teoses, „Tundmatu naise portree“, tõmbab Allon teisele tööle joone alla ning asub koos naise ja kahe lapsega elama Veneetsiasse. Võttes abikaasa tungival nõudmisel tavaelust puhukuse. Mis mõistagi ei kesta kaua, sest tal palutakse uurida ühe maali tagamaid ja välja selgitada, kas tegu on võltsinguga ja kui, siis kes selle lõi. Kõik see viib traagiliste sündmusteni – liiklusõnnetuseks maskeeritud mõrva ja teistegi tapatöödeni ning Allon peab olema taas oma teises elemendis.

Romaani tegelik väärtus peitub selles, et see kirjeldab kaasaegset kunstiturgu ja hullust, kui multimiljonärid paigutavad kamalute kaupa raha maalidesse, mille ehtsuses ei saa sugugi kindel olla. Ent kui pangaarve ajab üle, siis tuleb leida võimalus liigsed miljonid kuhugi paigutada lootuses, et need tulu toodavad. Lisaks saab end näidata eetilise kunstihuvilisena ning luua oma mainele näilist lisandväärtust. Kus aga on nõudlust, on ka pakkumine ning pakkujate deviis kõlab: lollidelt tulebki raha ära võtta.

Silva romaanid on suurepärased, liikudes alates aastast 2000 ajaga kaasas ja kirjeldades reaalseid maailma sündmusi. Seisalt on Alloni lood aga piisavalt vastuolulised – eriti praegu, kui käib madin Iisraeli ja Hamasi või Iisraeli ja Palestiina vahel – sest juudiriigi tippspiooni elu ja olu kirjeldamine (arvestades, et ta tegutseb kokkuleppel Iisraeli valitsusega) pole kõigile meeltmööda.

Ent ikkagi... Alloni naasmine Maarjamaale tipptasemel teosega on tänavuse krimikirjanduse üks tähtsündmusi. Ent siin peitub ka probleem: Alloni lugusid on ilmunud veerandsada, kuid maakeeles vaid üheksa. Kuidas saaks ülejäänud 16 samuti Eesti lugejateni tuua – need kõik vääriks seda – vajab lahendamist. Muide, eelmised kaheksa Silva teost on ammugi läbi müüdud ja õndsad on need, kes leiavad teosed oma raamaturiiulilt.