AJUTEHAS | Tehisaru muutub eesti keeles elusolendiks

Hingelist puukallistamist tehisarult oodata ei maksa – AI-le sellist inimlike omaduste juurdepookimist näib osa maailma ka pelgavat, mistõttu soovitatakse tehismõistusele viidates rääkida kui „sellest“. Eesti keeles võib aga rahus öelda „tema“. Miks see nii on?

Mullu sügisel tekkis tööl arutelu. Mõned kolleegid hakkasid tehisarust vesteldes välismaistele juhenditele viidates vahele pikkima, et peaksime ikkagi proovima kõnelda tehisintelligentsist kui asjast ja mitte kasutama sõnu „tema“ ja „ta“. Olgu, proovisime, aga see justkui ei toiminud.

Ilmnebki, et see, mis teistes keeltes on tabu, loksub eesti keeles justkui iseenesest paika, ja tehisintelligentsile „ta“ ütelda lubavad ka keeleeksperdid.

Ingliskeelses maailmas palutakse rääkida kui asjast

Inglise keeles manitsetakse pigem alati kasutama sõna „it“.

Filmisarjas „Star Wars“ askeldab ringi üks vana Riia pesumasina moodi robot R2-D2, mis suhtleb mees- või naishääle asemel hoopis piiksudes ja ning temale viidatakse kogu filmi jooksul asesõnaga „he“.

Näiteks augustis kirjutas NiemanLab toimetuste juhendite kohta: „AP stiiliraamat kutsub niikuinii ettevaatlikkusele, et tootjate liigsete ulmejuttudega kaasa ei mindaks ja jäädaks selle juurde, mida saab kontrollida. Kuid juhend kutsub ka vältima „keelt, mis omistab nendele süsteemidele inimlikke omadusi, sest neil ei ole mõtteid ega tundeid, kuid need saavad reageerida viisil, mis jätab mulje, et neil on mõtted ja tunded.“ Ajakirjanikud peaksid hoiduma ka viitamast tehisintellektile sooliste asesõnadega.“

Teisalt on ajalooliselt ka ingliskeelses kultuuriruumis roboteid isiksustatud. The Atlatic kirjutas juba 2015. aastal, et inimesed tahaksid meid telefonis abistavale Apple’i n-ö assistendile Sirile öelda „she“, sest selles kasutatav mahe naishääl viitab, justkui oleks tegu naisrobotiga. Filmisarjas „Star Wars“ askeldab ringi üks vana Riia pesumasina moodi robot R2-D2, mis suhtleb mees- või naishääle asemel hoopis piiksudes ja ning temale viidatakse kogu filmi jooksul asesõnaga „he“ ehk meessoost „tema“.

Teisisõnu on ka ingliskeelses keeleruumis soov masinat isikustada. Esmalt tuleb aga enda jaoks kuidagi lahendada soolise jaotuse küsimus. Elusat ja elutut lahterdavadki inglise keele kõnelejad teistmoodi, näiteks ütlevad nad nii mets- kui ka koduloomade kohta „it“, üksnes lemmikloomad on staatuses, kus neile hakatakse ütlema „he“ või „she“.

„AJUTEHAS“

on sari, kus jälgime tehisaru arengut, mis toob kaasa seninägematuid võimalusi ja ka ohte. Kasvame tehismõistusega üheskoos targemaks!

Võib-olla on ka kogu soovis masinat kõigest elavast eemal hoida ja eristada mingi alateadlik hirm, et kui teda liiga elavaks nimetame, võtabki ta maailma üle nagu mõnes korralikus düstoopias?

Meil ei pea inglise keelest eeskuju võtma

Eesti keeles oleme isikustanud aga portsu nähtusi, mis teistes keeltes on ilmselgelt asjad. On see siis animismi taust või loodususund, mis sügavale keelde põimituna on oma väärtusi ka tänapäeva kandud, aga meil ei ole probleemi öelda ka maja kohta „Ta on siin seisnud juba 200 aastat“ ja loomulikult võib sama öelda puu kohta. Teisalt võib aga elusolendistki rääkida justkui elutust asjast, kasutades sõna „see“. Näiteks, „Saage tuttavaks, see siin on minu abikaasa!“ – lause, milles pole grammigi halvustamist.

Eestis on selle keeleküsimusega – elusa ja elutu vahel vahet tegemine – enim tegelenud Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi üldkeeleteaduse professor Renate Pajusalu. Ta kinnitab, et kui ikkagi tundub suupärasem tehisarule öelda „ta“, siis ei tasu meil juhinduda mõnest välismaisest juhendist.

„Meil ei ole mingit põhjust kopeerida inglise keele mudelit „he“, „she“ ja „it’i“ kasutuses. Eesti keeles saab väga vabalt öelda elusa kohta „see“ ja elutu kohta „ta“,“

„Meil ei ole mingit põhjust kopeerida inglise keele mudelit „he“, „she“ ja „it’i“ kasutuses. Eesti keeles saab väga vabalt öelda elusa kohta „see“ ja elutu kohta „ta“,“ selgitab ta. See, kuidas me seda või teda nimetame, ei määragi, kas tegu on elusa olendi või elutu asjaga.

„Ei saa öelda, et elus-elutu eristus üldse mingit rolli ei mängiks (sest kust muidu tulevad arvamused, et see on oluline), kuid tegelikus kasutuses on hoopis olulisem, kas räägime tuntud referendist või millestki kontekstis uuest ja rõhutatust. Nii et minu lühike kokkuvõte asjast on selline, et kui kasutame tehisintellekti kohta asesõnaga „ta“ (eriti just lühikese vormiga, „tema“ on natuke „elusam“), siis me tegelikult ei ütle mitte midagi selle kohta, kas peame teda(!) elusaks või elutuks. Nii et kasutage julgesti sõna „ta“, kui tundub „normaalne“. Iseasi, muide, on „kes“ ja „mis“, näiteks „Tehisaru, mis/kes leidis õige vastuse“.“

Delfi Meedia keeletoimetuse juhataja Katrin Ottisaar on Pajusaluga sama meelt. Meie Delfi väljaannetes kasutatakse mõlemat. Kellele on tundunud asjakohane kirjutada „see“, on seda teinud (küllap eriti tõlkelugudes?), aga kui keegi on kirjutanud „ta“, siis on see teksti kenasti algsel kujul alles jäetud, sest midagi parandatavat pole leitud.

„Eesti keeles kasutatakse asesõna „ta“ üpris palju ka eluta asjade kohta ja tehisarugi võib minu arust „ta“ olla. Ma seda vägisi „selleks“ ei väänaks. Mina ütlen tihtilugu muudegi programmide kohta automaatselt „ta“, sest nad kipuvad justkui omapäi, mitte minu soovide järgi tegutsema,“ ütleb Ottisaar.

Õigekeelt ei tasu usaldada masinale

Veidral kombel arvab tehisaru ise, et tema puhul on tegemist masinaga. Ilmselgelt anglitsismist läbiimbununa soovitab ta kindlalt endale viidata kui „sellele“ ja selgitab veel oma valikut sooloogikaga, millega eesti keeles pole mingit pistmist.

„„See“ sobib neutraalse soo korral ja „ta“ sobib naissoo ja meessooga,“ annab ta esiti vastuseks. täpsustuse palumise korral jääb endale kindlaks: „Täpselt nii, eesti keeles ei ole nais- ega meessugu, seega kasutatakse soo määramisel sõna „see“.“ AI möönab: „Jah, eesti keeles võib mõnikord kasutada sõna „ta“ ka elutute objektide kirjeldamisel, kuid see on pigem erandlik ning sõna „see“ on siiski neutraalse soo korral sobivam. Seega võiks tehisarule öelda „see“.“

Novot siis, noorem põlvkond, kes juba praegu tihtipeale armastab oma õigekeelt ChatGPT-ga kontrollida, võib saada meie muudele tajudele üsna vastukäiva soovituse. Ka ei tasu liiga tõsiselt võtta välismaiste toimetuste stiiliraamatuid, mis ei arvesta eesti keele eripäradega. Meil siin kaugel põhjas käivad asjad teisti.