RAAMATUBLOGI: Võrratu vastandite krimi-põkkumine – juurdlust juhivad kerjus ja prints
Simon Mason, „Mõrv novembris“, tõlkinud Jüri Kolk, Varrak, 382 lk.
Varraku rahvaga mõni aeg tagasi juttu ajades sai kuulda, et Eesti vaieldamatult vägevaim krimikirjanduse ekspert Krista Kaer oli igati rahul, et „Mõrv novembris“ maakeeles ilmus. Olla väga hää raamat, mida lausa peab siinsete lugejateni tooma.
Eksperdi sõnadel, mida ei pilluta tühjalt siia-sinna, on väärtus. „Mõrv novembris“ vedas pea kohe kaasa ehk hetkest, kui peategelasteni jõuti. Eelnevalt seati sisse mänguplats Oxfordi Barnabase kolledžis ehk kirjeldati lava, kus edasine tegevus toimub.
---
Helehalli vaibal lebas noor T-särgis ja teksades naine. T-särk oli kõhtu paljastades üles kerkinud. Üks king oli jalast tulnud ja vedeles pisut eemal vaibal. Selili maas, pea küljele keeratud, jõllitas ta seina, nägu tumepruunide juuste pahmaka see punsunud ja värvitu, suu pärani lahti.
---
Ehk siis noore naise laip... Milles pole midagi iseäralikku, sest briti traditsiooniline krimiromaan moosivargusest ei räägi.
Ja siis – voila! – siseneb üks peategelastest, kes teebki loo ägedaks. Õigupoolest on tal sisenemisega raske, sest Barnabas Halli valvur ei mõista, kellega tegu.
---
Seal seisis üks nooruk. Paistis, et ta on tulnud vihma eest varju otsima. Ta oli kõhetu ja valgenahaline, niimoodi lohakalt riides nagu jõudeelu elavatel vaestel kombeks: valged Adidase dressid, rõlge jakk ja lahtiste paeltega Nike tossud. Ta üsnagi lopsakad juuksed kleepusid laubale. Nina ja lõug tundusid ta kõhna näo jaoks liiga suured. Ta põsel oli midagi – Leonard arvas, et nii läigivad pisarad, aga sai siis aru, et see on mingisugune arm. Jultunud nagu turuvarblane, seisis ta seal energiajooki juues ja telefoni näppides.
„Ma tean sinusuguseid. Kantseldasin sinusuguseid kahesakümne viiendal Broadwater Farmi mässu ajal. Ma helistan 999.“
Nooruk tegi suu lahti. „101. See pole hädaolukord.“
Leonard jäi kõhklema. „Helistan, kellele tahan. Ja nimelt politseisse.“
Ometi jäi ta kõhklema, kuna nooruk lükkas end seinast eemale ja loivas ennast kratsides tema poole, ise lohmakate dresside taskus sobrades. Iiveldamaajavaks hetkeks arvas Leonard, et noorukil on kavas end paljastada. Aga selle asemel kraamis ta lagedale hoopis mingisuguse dokumendi ja hoidis seda veidralt tuttaval moel õhus.
„Juba kohal, sõbrake.“
Leonard kukkus hästituntud töötõendit nähes näost ära.
Tõendil oli kirjas „Ryan Wilkins, uurija, Themes Valley kriminaalpolitsei.“
---
Just nii. Vanema põlve mõistes mõttetu lödipüks, aga tegelikult lahe noor mees, üksikisa, pärit sügavaimast vaesusest ja kuritegelikust keskkonnast, kust otsustas välja rabeleda. Ent tigedus esimese maailma vastu on jäänud, ning teise maailma kõnepruuk ja iroonia. Lisaks taltsutamatus, ülekeemine ja tagajärgedele mittemõtlemine. Kõik see annab kokku sulaselge mittepolitseiniku, ainult et Ryan on politseinik, vaatamata sellele et väärkohtles Salisbury piiskoppi ja saadeti Themes Valleysse pagendusse. Sest ta on liiga hea – märkab detaile ja laob neist õige pildi – et mitte olla politseis.
Ja siis saab Ryan paariliseks teise Wilkinsi, Ray, täieliku vastaspoolsuse.
---
Ray Wilkins oli politseijõudude paljutõotavamaid tegijaid, uuest, pealekasvavast mustade uurijate põlvkonnast. Kolmekümneaastane, Oxfordi haridusega (PPE, Balliolli kolledž, 2006), tähelepanelik ja hea väljendusoskusega, oli ta kiiret kajääri teinud, jõudes kõrgharidusega inimestele mõeldud programmide kaudu oma praeguse, uurija positsioonile. Ta oli ka sundimatult osav riietuja, sell hommikul oli tal seljas hall, vaevuaimatavate roosade ruutudega pintsak, selle all taevasinine triiksärk ja tumesinised püksid.
---
Niisiis kaks Wilkinsit, kuid täiuslikud vastandid. Kui siit hakata aimama, kuidas lugu edasi läheb, pange pool vinti juurde ja ikka on tegelikkusega võrreldes lahja. Lugemine on sedavõrd lahe ja käestpandamatu, et pole kahtlust – tegemist on ühe tänavuse parima maakeelse krimkaga. Ning kui viimane lehekülg loetud, oli esimene asi uurida, kas Wilkinsite duo saaga saab järje. Saab! Ja paluks võimalikult ruttu see Eesti lugejateni tuua.
