RAAMATUBLOGI: Lohetätoveeringuga tüdruk on täiega tagasi!

Karin Smirnoff, „Merikotka karje“, tõlkinud Tiia Johansson, Varrak, 352 lk.

Lohetätoveeringuga tüdruk on tagasi, ning seda võimsalt ja pauguga, seekord Rootsi menukirjaniku Karin Smirnoffi nägemuses.

Krimikirjanduse üks kahetsusväärsemaid sündmusi oli Stieg Larssoni lahkumine pärast seda, kui ta oli valmis saanud kolm esimest Lohetätoveeringuga tüdruku ehk Lisbeth Salanderi saagat. Plaanis oli tal kümme. Kirja pani ta ka neljanda osa, kuid selle avaldamine on jäänud, ja ilmselt jääbki, pärandivaidluste taha.

Salander on ilmselt üks ägedamaid ja meeldejäävamaid tegelasi kirjanduse ajaloos. Kahvatu ja androgüünne noor naine, kellel on lühikesed ronkmustad juuksed, augustatud nina ja kulmud. Arvutihäkker hüüdnimega „Wasp“, võitluskunstide valdaja, eideetilise mäluga. Megarikas, üksildane, bi. Asotsiaalne ja introvertne, kes ei allu ühiskondlikele normidele. Salanderi vastased kirjeldavad teda kui haiget, mõrvarlikku, hullumeelset, paranoilist, obsessiivset psühhopaati. Aga psühhopaat Salander ei ole, kinnitavad Lohetätoveeringuga tüdruku olemust põhjalikult uurinud psühholoogid. „Kuigi Salander on antagonistlik ja vägivaldne, ei näi tal puuduvat südametunnistus, mis on psühhopaadi iseloomulik tunnus. Kuigi ta ei pruugi alati järgida ühiskonna reegleid, on tal siiski moraalipõhimõtete kogum, mis järgib õige ja vale koodeksit,“ selgitavad doktorid Melissa Burkley ja Stephanie Mullins-Sweatt.

Ühesõnaga Salander on igati äge tšikk, kes loob maailma paremaks ega hooli suurt neist, kes talle vastu hakkavad. Ta tegutseb koos uuriva tippajakirjaniku Mikael Blomkvistiga, kes töötab ajakirjas Millennium, millest ka raamatusarja pealkiri.

Larssoni kolm esimest raamatut on (krimi)kirjanduse absoluutne tipp. Aga edasi? Lohetätoveeringuga tüdruk on sedavõrd võimas persoon, et patt oleks teda igaveseks riiulile panna. Eks suuresti rahateenimise projekt oli (aga mis siis), kui Larssoni pärijad andsid kolm jätkuosa kirjutada David Lagercrantzile. Kelle triloogia oli ja ei olnud kah, loetav kindlasti, aga Larssoni tasemest oluliselt allpool.

Järgmisena ulatati teatepulk ühiskonnakriitilise Jana Kippo-nimelise kolmikromaaniga Rootsis kuulsust kogunud Karin Smirnoffi kätte ja pandi igati kümnesse.

Smirnoff viib Lohetätoveeringuga tüdruku täiesti uutele radadele. Esitaks saadetakse peategelane suurlinnast lumisesse Põhja-Rootsi, muudetakse vägivaldsemaks, talle tuuakse kõrvale pea samaväärne kaaslane ning pannakse vastaseks erakordselt julm kamp, kes ihkab hävitada loodust ja kogukonda.

Esmalt on Koristaja, kelle ülesanne on laipadest lahti saada, söötes neid merikotkastele.

Teiseks on rõlge motojõuk, kelle jalgadeta sadistlik juht tahab luua Norrlandisse planeedi suurima elektrituulikute pargi, rullides üle kohalike, tappes ja lapsi röövides.

Kolmandaks on Blomkvist, kes saabub Gasskasi linnakesse tütre pulma.

Neljandaks on Blomkvisti väimees, kohalik poliitik, kes tahab parimat, kuid mässib end kuritegelikku võrgustikku.

Viiendaks on Svala, erakordsete võimetega 13-aastane neidis, kelle süda on õiges paigas, ent kui ta hooldaja Emamärta kaob, jääb nelja tuule kanda.

Kuuendaks on Salander, kes on Svala ainus sugulane – tüdruk on tema kasuvenna tütar. Algsest tõrjumisest saab teineteisest lugupidamine.

Niisiis on mängulaud ja tegelased paigas ning läheb katkematuks mölluks.

Juba „Merikotka karje“ kümme esimest lehekülge põhjustasid vau-efekti. Äge! Mõneti teistsugune, kui Larsson asja nägi, ent miks mitte? Smirnoff, muide, on ühes intervjuus öelnud, et teda paeluvad kangelased a la Bruce Willis, kes kihutab täiel kiirusel slaalomimäes alla, andmata vaatajale või lugejale hetkeksi võimalust silmi puhata. Just säärane on ka „Merikotka karje“.

Ja need tegelased... Koristaja, kes leiab lõpuks südame, halastamatu jõuk koos ninamehega, end rahahimust sõlme sidunud inimesed, kangekaelsed looduslapsed ning lõpuks siiski Svala, kes on Salanderile vähemalt võrdväärne partner, kui mitte enamat. Näis, kuhu Smirnoff siitmaalt edasi tüürib.