Toomas Jürgenstein vastab Kivirähale: usundiõpetus ei tee inimesest ateisti

Minu õpilastest on saanud nii ateiste kui agnostikuid, budiste kui kristlasi, vaimseid otsijaid kui maausulisi, küllap kedagi veel.

Andrus Kivirähki artikliga „Usundiõpetus kui vaktsiin“ (EPL 05.01.24) saab mitmes punktis nõustuda, näiteks et tegemist on põneva õppeainega. Siiski mitte põhijäreldusega, et usundiõpetus vaktsineerib nendes tundides osalejaid religiooni vastu.

Tsiteerin eelmise lõigus viidatud artiklit: „Õppides tundma jumalate lõputut ja kirjut rida, on edaspidi väga raske suhtuda kasvõi ühteainsassegi neist teisiti kui inimfantaasia veidrasse vilja. Usundiõpetus oleks nagu vaktsineerimine – kes on selle läbi teinud, see enam haigeks ei jää“.

Ütlen kohe alguses, et praktikas ei pea see paika. Olen õpetanud usundiõpetust varsti kolmkümmend aastat, minu õpilastest on saanud nii ateiste kui agnostikuid, budiste kui kristlasi, vaimseid otsijaid kui maausulisi, küllap kedagi veel. Loomulikult olid nii mitmed õpilased enne gümnaasiumisse astumist mõne religiooniga seotud, kuid on ka neid, kes on otsused langetanud tudengipõlves või hiljem. Samas haakun ma rõõmsalt Kivirähki väitega, et usundiõpetus võiks ideaalis õpilasi vaktsineerida rumala usulise propaganda vastu.