RAAMATUBLOGI: Ulmest Rõngu roimadesse: Joel Jans loob väärtkirjandust

Joel Jans, „Rõngu roimad“, Lummur, 174 lk.

Kui asi tööle läheks, võiks „Kriminaalse raamatukogu“ sarja käimalükkamist pidada selle millenniumi Eesti krimikirjanduse tähtsündmuseks.

Uue sarja taga on mõistagi Indrek „Apteeker Melchior“ Hargla, kes vormistas oma töö mõnusa kiiksuga ehk disainis „Kriminaalse raamatukogu“ kolmanda põlvkonna legendaarne „Loomingu raamatukogu“ järgi aastast 1965. Igavesti lahe...

Algus on pandud, aga kuidas edasi? Sarja avateos oli Hargla „Heade mõrvade linn. Kolm mõrvalugu Tartust“, kus ta loob omanäolise ja ulmselise Tartu kultuurielu, pannes olemasolevale Eesti kultuurile virnade kaupa puid alla. Ehk siis kriminaalselt mõnus ja humoorikas lugemine.

Jõulude eel ilmus taas Harglat, aga samaga ka apteeker Melchiori kolmes apokrüüfis – taas suurepärane lugemine. Kuid veelgi enam pakkus rõõmu Joel Jansi „Rõngu mõrvad“. Esiteks on kolm ajaloolist krimilugu head, kuid veelgi olulisem: Hargla pole enam raamatusarjaga üksi.

Huvitav, kas Hargla, samuti kunagine ulmekirjanik, meelitas kunagise kolleegi sisenema krimkamaailma või hakkas Jansil (tundud pseudonüümi all J.J. Metsavana) endal veri keema. On, kuidas on, Eesti sai juurde vägagi loetava krimikirjaniku, kes võiksi ametit vahetada – ulmet on meie kirjanduses niigi palju.

Doktorikraadiga ajaloolased võivad kindlasti viriseda, et kuivõrd autentse kahe sajandi taguse Eestimaa Jans oma lugudes lõi, kuid krimkafänn võtab „Rõngu roimad“ tänuga vastu. Nagu Hargla lõi keskaegse Tallinna, mida lugeja peab ajalooõpikutes kirjutatust ülemaks, nii usume me Jansi ja tema kirjeldatud iidset Rõngut, mille kiriku ees astub aastal 1801 välja noor pastor Alexander Lenz, et asuda tööle koguduses, kuhu ta on määratud.

Nagu selgub on Lenz roimade lahendamises sama osav kui jumalasõna kuulutamises või õigemini osavamgi. Ta ei usu müüte ega müstikat, vaid on veendunud, et raamatu esimese tapatöö taga pole kurat ega peltsebul, vaid luust ja lihast inimene. Lenz peatab ka salasekti sepitsused ja leiab süüdlase mürgitamisjuhtumis, kuid, nagu ajaloolistes krimkades ikka, on kurikaelte jahtimine vaid pool teose väärtusest – teine ja ehk olulisemgi pool on ajastu kujundamine ja kirjeldamine, mis loob lugejale teadmise toonasest elust ja olust.

Niisiis aplaus „Rõngu roimadele“ ja palve Jansile, et ta olemasolevaga ei piirduks. Ulmefännid arvavad ehk teisiti, kuid nad on Jansist piisavalt saanud, nüüd on krimkafännide kord.

Aga veel... „Kriminaalne raamatukogu“ on sari, millest võiks kujuneda väärtkirjanduse platsdarm, aga üks-kaks meest seda välja ei vea. Nüüd palun, meie krimi- ja mittekrimikirjanikud, näidake, milleks olete võimelised. Arvate, et üht-kaht-kolme krimilugu on lihtne kirjutada? Muidugi on, kui on piisavalt taset. Aga kas on? Minge mänguga kaasa ja täiendage „Kriminaalset raamatukogu“. Te ei kaota sellega midagi, võidate aga palju.