Esiteks, see ei ole mingi uudis. 2014. aastal, kui Krimm vallutati, siis New York Timesis kirjutati, kas Narva on järgmine. RANDi mõttekoda tegi kümme aastat tagasi ka meil tähelepanu pälvinud analüüse, kus räägitakse venelaste võimalikust kallaletungist. Üleüldse me peame meenutama, et NATO loodi, et Nõukogude Liidu ja selle järeltulija Venemaa ohule vastu seista. Vahepeal sõdis NATO kolmandate maade riikidega, nüüd on tuldud põhimissiooni juurde tagasi. See on hea! Missioon ei ole olnud usutav, sest NATOs ei ole tehtud piisavalt pingutusi. Ka Eesti eliit on seda varjanud ja sellest mitte rääkinud, andnud NATO-suunalisele kriitikale vastuseks pidevalt, et oleme kindlamalt kui kunagi varem kaitstud ja mingit kõhklust ei ole. Tegelikult on kulisside taga olnud selge arusaam, et meil ei ole toimivat kollektiivkaitse lahendust. Nüüd eelmine aasta see sündis. Selle lahenduse elluviimiseks ei ole NATO praegu piisavalt pingutanud. Sellele Kallas tähelepanu juhibki – keegi ei hirmuta sõjaga.

Stoicescu ka liialdab, sest räägib, kuidas öeldakse, et sõda kindlasti tuleb. Seda juttu ei ole. Loogika on see, et nõrkus provotseerib Venemaad, vägivallatseja valib endale praadimiseks alati nõrgemaid. Ja Balti riigid ei tohi olla nõrgas seisus, kui Venemaal sellised mõtted peaksid tekkima.