Ühel hetkel otsustas Sarenbrant luua kriminaalpolitseiniku Emma Skjöldi vastukaaluks nordic noir’d valitsevatele ülekaalulistele, depressioonis vaevlevatele ja liigselt alkoholi pruukivatele isastele detektiividele. Aasta siis oli 2012. Ehk siis ammu. Ent Emma Skjöldi lood jõudsid maarahva lugemislauale alles mullu. Mis on ühest küljest mõistetav, sest Rootsi või õigemini põhjamaad on headest krimkadest pungil, kuid teisalt küsitav: miks nii hilja, sest Sarenbrant on tunnistatud kolmel korral, aastatel 2019, 2020 ja 2022, Rootsi parimaks krimikirjanikuks ja rootslasi tasuks sel teemal usaldada. Aga las olla, hea, et niigi läks.

Skjöldi saaga avavaatus oli „Puhka rahus“, nüüd siis teine, „Teine hingamine“. Stockholmi maraton. Ilm on isegi skandinaavlastele vastuvõetamatu, aga joostakse. Ja surrakse. Üks mees ei jõua kuigi kaugele, kui eluküünal kustub, üks naine jõuab kaugemale, aga mitte lõpuni. Skjöldil on vaba päev ja ta tuleb raja kõrvale ergutama oma õde. Kellest võib äkitselt saada ohver, sest on seotud jooksuklubiga, mille kaks liiget on hingusele läinud.

Mõistagi ei saa Skjöld rahus maratoni nautida, vaid asub tööle, säästmaks elusid ja õde. Selgub, et jooksuklubid on hargnenud traagilised suhtedraamad, ent kes osalistest teeb tapatööd?

Kõik saab lahendatu tundide jooksul, mis tähendab, et lugejal tuleb hoolega jälgida, mis on mis ja kas on kes. Sest lõpp on äkiline, mitte herculeporot’lik kogunemine mõisa raamatukogus.

---

Ma jahmun, kui ta tõstab mu silme ette väikese embleemi.

„Mina olen Emma Skjöld ja ma olen politseist. Sa pead minuga kaasa tulema.“

---

Tänaseks on ilmunud 11 Emma Sksjöldi lugu ja tõlkimist väärivad kõik.