RAAMATUBLOGI: Ära satu sinna, kuhu pole vaja. Kui oled koduabiline...

Freida McFadden, „Koduabilise saladus“, tõlkinud Piret Lemetti, Eesti Raamat, 308 lk.

On inimesi, kes satuvad aina sinna, kuhu ei tohiks sattuda. Nii ka Millie, kes sattus eelmises raamatus „Koduabiline“ pehmelt öeldes sekeldustesse ja korjas oma hingele pleki. Ja nüüd taas...

Juba „Koduabiline“ oli korralik psühhokrimka, lihtne selline, aga jutiga loetav. Et siis segase (vangla)minevikuga Millie saab tööd toredas perekonnas, kus tuleb kodu korras hoida, valmistada hõrku roogi ja aeg-ajalt hoida last. Ainult et kõik pole kaugeltki nii tore, nagu esmapilgul paistab. Õigupoolest on kõik tagurpidi ning ühel hetkel hakkab juhtuma.

Aega on merre voolanud... Millie saab taas tööd. Perekonnalt, kes liiga palju ei küsi. Luksuslik katusekorter, juhendajaks nõudlik, kuid inimlik pereisa, tundub... Tema abikaasa elab aga varjatud toas, kuhu koduabiline ei tohi astuda. Ning jälle pole miskit nii, nagu paistab. Ja jälle hakkab juhtuma. Ja jälle on Millie sügavas soos, kus väljarabelemine näib võimatu.

Nii „Koduabiline“ kui „Koduabilise saladus“ on kõvasti üle keskmise psühhothrillerid, mida täiega nautida, kui liiga tõsisest kirjandusest on villand. Tõesti käestpandamatud, mitte küll üheööromaanid, aga järgmisel päeval ootad aega, millal saaks raamatud taas kätte võtta. Või siis tuleb valida vaba päev, hommikust pihta hakata ning siis saab õhtupoolikul raamat otsa.