Samavõrd innukalt haarad pihku raamatu „Pöörane kunstigalerii“, mille alapealkiri lubab kunstiajaloo kõige veidramaid maale, skulptuure ja kurioosumeid.

Erinevalt poliitikutest, täidab raamat antud lubadused. „“Hullumeelne kunstigalerii“ pakub alternatiivset ringkäiku kunstiajaloos, keskendudes vaid kõigele kummalisele, unustatule ja jaburale, jutustades lugusid nende teoste loojate eludest ja ajastutest,“ kinnitatakse raamatu sissejuhatuses ega eksita. Lood, mis on piisavalt lühikesed ja piisavalt põhjalikud, paeluvad täiega.

Hohle Felsi Veenus – too korpulentne, väljapaistva emakaga daami kuju. Olmeekide hiigelsuured pead. Glykoni, võltsi maojumaluse kuju, mis figureeris ka Rumeenia rahatähel. Viimsepäeva maalid. Saatana portree. Ripley kummaline kirjarull. Jan van Eycki „Arnolfini abielupaar“. Ristilöömise diptühhon. Hieronymus Boschi „Maiste naudingute aed“. „Mona Vanna“, alasti Mona Lisa. Ja nii edasi kuni Salador Dali voolavate kelladeni välja ning sealt edasigi...

„Teatud mõttes on üks kunstiteos täiesti võimatu asi – väike aegruumis kaasaskantav anomaalia, mille puhul selle lugu ja tähendus on mahult ja kaalult kordi suuremad kui teose konteineri füüsilised mõõtmed. Need teosed on tähenduse tumedatest tähtedest kõige tihedamad, illustreerides seda, kuidas kunst on olnud meie liigi jaoks ühtne keel juba keele enese tekkimist,“ kirjutab autor eessõnas.

Ehk siis astugem kunsti, ent samas ka kurioosumite maailma. Kindel on üks: rumalamaks see raamat ei tee.