RAAMATUBLOGI: Kummaline kaelkirjak, pooletuhande-aastane polaarhai, lembeluulet inspireeriv vombat, kuldmutt ja teised loomad
Planeedi maa fauna on imeline. Kogu täiega, mitte pelgalt eripärased eksemplarid, keda loodusfilmides enamasti näidatakse. Katherine Rundell on otsustanud minimalistlikult illustreeritus, kuid just seetõttu kaunis raamatus näidata, kuivõrd sümpaatsed ja ebaharilikud on meie planeedi elanikud.
Autor võtab ette 22 teada-tuntud eluvormi, kirjeldades neid värvikalt ning vaadates ajalukku, kuidas Homo Sapiens on antud isendeid mõistnud.
Näiteks kaelkirjak. Rooma poeet Horatius olnud terav kaelkirjakuvastane, sest: „Kui kunstnik on otsustanud paigutada inimese pea hobuse kaela otsa või kui kauni naise keha lõpeb eemaletõukava musta kalasabaga, kas teie, mus sõbrad, suudaksite naeru alla suruda? Las töö olla selline, nagu sulle meeldib, kuid las ta olla tervik, üks asi.“
Üks mu hea kolleeg kehtestas kaelkirjaku kummalisuse sünonüümiks. Kui keegi teatas, et miski on kummaline, kõlas vastus: „Kaelkirjak on samuti kummaline, aga ta on olemas.“.
Piiritaja, kes lendab elu jooksul nõnda palju, et jõuaks kaks korda Kuule ja tagasi ja veelkord Kuule. Polaarhai elab 500 aastaseks, vombat inspireerib lembeluulet, hüljes oskab kurguhäälega öelda „Tere, tere, tule siia!“, küll inglise keeles, karupoja lakkus ema õigesse vormi, arvati, jänest süües omandab su keha seksuaalse veetluse üheksaks päevaks, jne... Lahedad lood seega.
Paraku on ka häirivat. Nimelt iga looma-linnu-kahepaikse puhul suudab autor kinnitada, et see on inimtegevuse tõttu hävimise äärel. Aga heakene küll, tema võtab asja globaalsest vaatevinklist ega arvesta, et Maarjamaal jalutavad karud linnatänavail ning huntide arvukust tuleb kärpida, sest vastasel korral kaovad siinmail lambad.
Ja kas tasub alati süüdlaseks tembeldada inimest? Looduses kehtib toiduahel. Kas Homo Sapiens sööb kurgi? Kunagi sõi, aga enam enamasti ei. Kas Homo Sapiens sööb konni? Prantsusmaal jah, aga muidu ei. Küll aga on konnad kurgede maiuspala. Ja tekibki totter olukord siinkirjutaja kodukohas Jägala jõe kaldal. Inimesed seavad konnatõkked, et kahepaiksed saaksid maanteed ületades end ohtu seadmata jõkke paljunema siirduda. Öösel tegutsevad vabatahtlikud, kes korjavad seksipeole (olete seda grupipaljunemist näinud?) liikuvad konnad ämbrisse ja aitavad üle tee. Ainult et jõe ääres seisab hulk kurgi, kes pistavad saabunud konnad mõnuga kinni. Ehk siis inimesed möllavad ainuüksi seepärast, et kured sammugi liigutamata kõhu täis saaksid – vette jõuavad üksikud kahepaiksed. Mida tuleks teha? Kured maha nottida, et konnad elama jääks?
