Jaak Allik: näitlejate streigil on mõtet vaid siis, kui see toimuks ühiselt kõigi teiste kultuuritöötajatega

Kultuuritöötajate üldstreik oleks end kultuuririigiks pidavale riigile häbiks, aga nagu nägime, ei lasknud Reformierakond end segada isegi õpetajate streigist.

2008. aastani oli nii koalitsioonilepetes kui ka praktikas kõrgema haridusega kultuuritöötajate alampalk (rõhutan: kõrgema haridusega!) võrdsustatud kõrgema haridusega haridustöötajate alampalgaga. Kuna kultuuritöötajaid on suurusjärgu võrra haridustöötajatest vähem, oli see arukas ja õiglane. Siis alanud majanduskriisi tingimustes suutsid haridusministrid õpetajate palga tõusu tagada, kultuuriministrid aga mitte. 2014. aastaks oli vahe kärisenud mitmesaja euroni.

2015.–2019. aasta kultuuriminister Indrek Saar suutis alampalka jõudsalt tõsta, sest see on ainus palganäitaja, millest ametnikud ja riigikogu liikmed aru saavad. See aga tähendas palgataseme ebaõiglast ühtlustamist kultuuriasutuste sees. Nüüd on vahe hakanud jälle kärisema ning sel aastal on õpetajate miinimumkuupalk 1820 ja näitlejatel 1600 eurot. Üle selle taseme saavad igas teatris palka vaid üksikud näitlejad. Kolmapäevasest Eesti Päevalehest võisime lugeda, et majanduslikult tulevad toime töötajad, kes teenivad 2011-eurost brutopalka – see ongi vastus küsimusele, milles näitlejate palgaprobleem seisab.