RAAMATUBLOGI: Murakami ja arktilise hüsteeria seisund. No ei saa me teise inimeseta

Haruki Murakami, „Lõuna pool piiri, lääne pool päikest“, tõlkinud Maret Nukke, Varrak, 216 lk.

Pääsetee kaosest on mõnikord lähemal, kui oskame aimata, näitab Haruki Murakami romaan „Lõuna pool piiri, lääne pool päikest“.

Murakami teksti on kerge lugeda. Lihtsad laused, idalikult napid dialoogid... Seekord tundub lugu pealtnäha igavavõitu, isegi banaalne, aga seda vaid esmapilgul. Lõpuni lugema sunnib pigem aimdus, et Haruki Murakami puhul jääb alati pihku midagi tuumakat.

Millest-kellest jutt?

Peategelane: kolmekümnendates aastates noor mees Hajime jutustab üsna intiimselt oma elust ja sinna jälje jätnud tüdruksõpradest. Näiteks... Kooliajal leidis Hajime klassiõest hingesugulase Shimamoto, kellega kuulas-nautis muusikat. Kui elutee nad lahku viis, püüdis noormees leida samasugust lähedust teiste tüdrukutega. Elu kulges aga omasoodu. Erinevates suhtepööristes loksus kõik lõpuks paika. Hajimest sai eduka karjääriga õnnelik abielumees ja kahe tütre isa, aga mitte Shimamotoga. Siin võiks ju lugu lõppeda. Kuid...

Õrn hingemaagia

Hingesuguluses peitub alati annus kummitavat ebamaisust. Hõljutakse nähtamatul tunnetuspiiril ja unistatakse täiuslikkusest. Siin võib tekkida tunnete ja reaalsuse hämarohtlik segu. Piiri kaotamine võib jalust niita süütu armunu, kes pole veel pettumusvõimalust kogenud. Midagi sellist juhtus klassiõe Izumiga, kellega Hajime samuti koolipõlves lähedust otsis – üks tahtis enamat, teine mitte ja nii paiskas riukalik reaalsus keevalise nooruki Hajime kirglikku sülelusse aga hoopis järgmisega. Petetud tütarlapse habras karastamata hing saadud löögist enam ei toibunudki. Aastaid hiljem kunagise kiindumusega tänaval juhuslikult kohtudes jahmub Hajime noore naise näolapile pilku heites...

Hingesuguluses peitub alati annus kummitavat ebamaisust. Hõljutakse nähtamatul tunnetuspiiril ja unistatakse täiuslikkusest.

„Tema näost oli jäljetult kadunud kõik, mida võiks üldse emotsiooniks nimetada...See oli otsekui sügav merepõhi, kus valitses haudvaikus. Ja selle üdini tundetu pilguga vaatas ta mulle otsa...Ainus asi, mida nägu mulle ütles, oli lõputu tühjus...Ma seisin seal tardunult ja tummalt...“

Tühjaks pudenenud hinge väline peegeldus võib olla õõvastav vaatepilt.

Täiuseigatsus kui jumalik kirg

Mis juhtub inimesega, kes oma ebamaise täiusehetke tegelikkuses kinni püüab? Võib see tõesti olla päriselt või on see pigem utoopia? Kes teab? Raamatus pannakse peategelane igatahes maagilist eluunelmat reaalselt kogema. Õnnis viiv imbub ligi hiilivalt. Hajime juhitavas džässibaaris hakkab käima Shimamoto, lapsepõlve hingesugulane. Ühine muusika kuulamine ja vestlused äratavad ellu noorpõlve kiindumuse. Saatuse vastu ei saa. Ühel hetkel lahvatab hing kirelõõmas. Mehe senine teadvusseisund teiseneb. Õnneliku abielumehe rolli oleks löödud nagu kiil. Tärganud on arktilise hüsteeria taoline haigusseisund, mis võib kuulutada senise stabiilse elu oma argihalluses mõttetuks. Pind jalge all kõikumas, igatsuseudu on lämmatamas reaalsust – faustilik sööst. Oh kaunis hetk, sa viibi veel! Elutark abikaasa on siinkohal võtnud vaatleja positsiooni ja jälgib mehe läbielamist kaastundlikul pilgul.

Arktiline hüsteeria – elu paratamatus või utoopia?

Murakami on toonud loosse arktilise hüsteeria haigusseisundi diagnoosi, mis pärineb Soome kirjanik Marko Tapiolt. Nii kirjeldatakse irratsionaalset ahistustunnet pikkadel sügisöödel ja talvistes vintsutustes, mis süvendavad ohutunnet ja neurootilist hirmuperspektiivi tuleviku suhtes. Sellist seisundit võivad põdeda näiteks soomlaste kõrval ka Siberi põllumehed. Ükskõik mis suunas vaatad, igal pool ühesugune silmapiir. Selline elu kestab aastaid, kõik päevad on ühesugused. Nii on see muutumatuna alati olnud. Rusikatega vehkimine siin ei aita.

„Ja siis ühel päeval miski sinus sureb,“ lisab Murakami naistegelane, salapära õhkav Shimamoto viimsel romantilisel kohtingul peategelasega arktilise hüsteeria seisundist rääkides. See on nagu üleskutse viimsepäeva rituaalsele ohvritalitusele, mille ahvatleja nõiduslikus lummas korraldab ja määratud lõpetatusse juhib. On see päriselt või haihtuv illusioon – lääne pool päikest, lõuna pool piiri? Elu viirastus, mis korraga sisemuse pahupidi pöörab?

Elu täie teadmisega

Elada utoopiavabalt täisväärtuslikult välja mõõdetud elu, kas tahta või mitte? Oleks ju mõnus leida end permanentselt magusõndsas õnneuimas õhkamas, kas pole? Lõpmatu nirvaana! Kellel seda arktilise hüsteeria taolisse haigusseisundisse prantsatamist ikka vaja, nagu juhtus Murakami tegelastega? Ometi võib see meid vahel tabada. Hea, kui õnnestub elu äärmuslikud pluss-miinus-seisundid või olukorrad vähemalt ära tunda. Ootamatus võib rutiinselt rajalt nii märkamatult minema pühkida, et tasakaalu ka ise enam üles ei leia. Kui valmis me selleks oleme? On ainult teadmine, et iga inimesega võib nii juhtuda. Ja see ongi kõik.

Aga pääsetee kaosest on mõnikord lähemal, kui oskame aimata, nagu näeme Murakami raamatus, mis lõpeb sõnadega: „Vihm langeb hääletult merepinnale, nii et isegi kalad ei tea sellest midagi. Mõtlesin pikalt sellest merest, kuni keegi tuli ja asetas oma käe mulle seljale.“

No ei saa me teise inimeseta... Ja lugejale jääbki enda arvata, kes asetas käe seljale.