RAAMATUBLOGI: Kuidas tundmatu kirjanik (või äkki Taylor Swift?) sai hetkega miljonäriks ehk Argylle on uus James Bond
Elly Conway, „Argylle“, tõlkinud Elle Vaht, Sinisukk, 470 lk.
Suure lombi tagune kirjandus- ja filmimaailm on pöördes. Just äsja esilinastus piisavalt kõmu tekitanud spioonipõnevik „Argylle“, mida on tituleeritud ka komöödiaks, kuigi raamat seda ei ole. Lugejana, kes käis viimati kinos aastal 1993, ei oska filmindust kuidagi kommenteerida, raamatut küll.
Aga ennekõike siiski filmist, sest see olla kuum asi. Kinolinal möllavad suured näitlejad Henry Cavill, Ariana DeBose, Bryan Cranston, Bryce Dallas Howard ja teised. Kui linateose direktor Matthew Vaughn (pidavat olema samuti suur nimi, seotud kellegi X-meestega) sai „Argylle’i“ loetud, oli ta vaimustuses ja kuulutas: „See on parim spiooniromaan pärast Ian Flemingi teoseid läinud sajandi viiekümnendatel. Spiooniteema on kaasajastatud ja tagasi!“
Olgu vahelepõikeks öeldud, et „Argylle“ on tõesti väga hea raamat, aga Vaughni jutt väga ei päde, sest kui ta unustab ära spiooniromaanide suurmeistrid Robert Ludlumi, Frederick Forsythi või ka Daniel Silva, siis ei tea kirjandusest tuhkagi. Aga see selleks. Igatahes Apple lõi lauda 200 miljonit dollarit, et olgu selle eest autoriõigused ostetud ja film tehtud. Osteti ja tehti.
Asja ajab põnevaks see, et üldsus ei tea, kes on „Argylle“ autor Elly Conway. Sotsiaalmeedias teda ei eksisteeri, agent meedia kirjadele ei vasta... Ja üleüldse põhinevat film Argylle’i saaga neljandal raamatul, kuigi ilmunud on vaid esimene. Ühesõnaga segane lugu. Maailma meedia arvab, et raamatu autor on keegi kuulsustest, kes ei taha oma näo ja nimega kirjanikuna publiku ette tulla. Pakutakse, et see võib olla Taylor Swift (siinkirjutaja temast suurt ei tea, aga olla staar).
Aga jah... „Argylle“ on päris kepsakas lugu. Möllu on palju, head võitlevad pahadega, maailm saab paremaks (kui saab), on surma ja pisaraid, reetmist ja armastust... Ühesõnaga kõike, mida põnevusromaanis olema peab.
Argylle on Aubery Argylle, mees kahekümnendate alguses, kes on elus näinud ja tundnud nii mõndagi kahetsusväärset ja juhatab nüüd Aasias turiste. Ja satub sekeldustesse, mille lõpptulemusena saab temast USA erivägede liige. Omaette oleval mehel võtab sulandumine kollektiivi aega, ta peab end kehtestama, kuid lõpuks on ta sedavõrd vägev, et saab peategelaseks.
Samal ajal käib Venemaal võimuvõitlus ning halastamatu miljardär Vassili Federov kandideerib presidendiks, pälvides rahva palava armastuse sellega, et lubab tagasi tuua hindamatu aarde – Merevaigutoa.
Ainult et Argylle’i kamp hakkab samuti Merevaigutuba otsima ning ühel hetkel saavad head ja pahad keskpõrandal kokku.
Nagu öeldud, lugu on igati äge. Lehepööraja. Kerib end üha suurimatel tuuridel edasi. Ühelt pool tormab kokkupõrkerežiimil Venemaa tegelikkus, teiselt poolt Ameerika erivägede vägevus, kus on nii jõudu kui mõistust. Peent spionaaži a la John le Carre raamatust otsida ei tasu, liigset ülepingutatust a la James Bond samuti mitte, kuid möllu on siiski piisaval. Ja lõpeks tont sellega, kes on teose autor, peaasi, et järgmine osa lugejateni jõuaks.
