Jabur on see raamat tõesti, ainult et võimendatult tõepärane. Peategelane Udo Estland otsustab segaste sündmuste keerises ellu jääda. Mõistlik. Neid, kes ei soovinud toona oma elu kaalukausile panna, oli palju. Näiteks paadipõgenikud. Kelle lapsed on nüüd rootslased, ameeriklased ja mida kõike veel, aga mitte eestlased. Samas õnneks paljud jäid, elasid okupatsiooniaja üle ning panid püsti uue Eesti. Ent kui oleks nemadki kõik paati istunud...’

Enese säästmiseks oli teisigi võimalusi, mis ohtliku paadireisi välistas. Näiteks muundumine – täna olen see, homme teine, ülehomme kolmas... Just nii, nagu valitsevale võimule sobib. Olema pidi kirglik ja pühendunud, hingelt kommunist, fašist või kapitalist, nii, kuidas kasulikum.

Osade eestlaste – üldistamine oleks siin kohatu – oskusest kameeleoni kombel värvi vahetada kirjutas kenasti Sofi Oksanen romaanis „Kui tuvid kadusid“, ent ta tegi seda üsna sündsalt, arusaamisega. Või mis Oksanen... Võtke meie iseseisvumisjärgsed poliitikud – suur osa neist olid paadunud kommunistid, kes, nagu selgus, tegelikult õõnestasid nõukogude võimu, mõtlesid ööd ja päevad vabast Eestist ning peitsid keldris sini-must-valget lippu.

Parmasto seevastu keerab vindi üle ning teeb peategelasest külma ja kalgi paadunud nartsissisti, kes näeb ainult ennast ning on valmis marssima üle laipade. Aasta oli siis 1941, mil elus püsimiseks tuli vaheldumis olla nii kommunist, vabadusvõitleja kui sakslaste sabarakk. Ent kameeleonid tulevad eksistentsi säilitamiseks värvivahetusega kenasti toime.