RAAMATUBLOGI: Elu Islandil võib olla muserdav, kuid sealsed krimkad on head

Ragnar Jonasson, „Udu“, tõlkinud Piret Lemetti, Eesti Raamat, 238 lk.

Midagi pole teha, Island on kaamoslik, mistap kuriteod sobivad sinna hästi. Loed ja mõtled, et sealses talus ei tahaks kohe mitte eksisteerida. Oleks siis metsatalu, aga metsa Islandil paraku pole, on lage väli, mis talviti kinni tuiskab ning oledki kodus kinni, liikuma ei pääse.

Jõulude eel ikka tuiskab. Ent tuisust ilmub Erla ja Einari üksildasse tallu võõras. Eksinu. Ja jääb.

Samal ajal naaseb uurija Hulda ametipostile pärast dramaatilisi sündmusi tütar Dimmaga. Aga poleks ilmselt pidanud. Või siiski... Äkki töö leevendab hingepiinu...

Huldat painab kõige muu kõrval eelmisel sügisel kadunud noore neiu juhtum. Kus ta on? Ja kas elus?

Raamat jutustab mitut lugu, mis lõpuks kokku jooksevad. Näikse, et tol saarel valitseks paranoiline atmosfäär ning suur ja must masendus. Ent samas on Islandil mingi isepärane lummus, mis köidab endasse. Ühest küljest võib islandlasi mõista, teisalt mitte mõista, aga lõpuks on nad meile lähemal, kui alatise päikese all elavad inimesed. Mistõttu Island sobib krimiromaanideks märksa enam, kui elustiili lugudeks. Aga jah, elu võib seal saarel olla meie mõistes muserdav, kuid krimkad on head.