Minevik tuli hoobilt meelde, lugedes Niko Kettuneni suurepärast raamatut, kus on avaldatud tema parimad ajalehes „Helsingin Sanomat“ ilmunud loomalood, lühikesed, harivad, õpetlikud ja säravad. Just säärast rubriiki loeks siinmailgi iga päev ning mõnuga.

Kettuneni lood kõiksugu elajatest teeb erakordseks see, et need on seotud päevasündmuste ja poliitikaga. Näiteks...

„Soome ostis uued hävitajad. Kas siit saab tõmmata mingeid parelleele loomamaailmaga? Saab küll. Mõtleme kas või kameeleoni peale.

Vargtehnoloogia. Kameeleon sulandub hästi ümbruskonda ja suudab oma värvust muuta. Teda ei näe radari ekraanil – nagu varghävitajatki.“

Järgneb kameeleoni ja sõjalennuki võrdlus: mõlemal on kaugjahivarustus, hea nägemine, rahvustunnus, palju vaenlasi ja korralik riistvara. Värvi vahetav loom ja hävitajad saavad hoobilt mõistetavaks.

Või siis veel...

„Pärast üht vestlussaadet raadios puhkes vaidlus selle üle, kas n-sõna sobib mis tahes seoses üldse veel kasutada.“ Ja nii jõudis autor kahverpühvlini.

Ja veel...

„Bensiinihind erutab paljusid. Nii mõnegi meelest on taastuvatele kütusevarudele panustamine arutu. Ses suhtes me seisukohta ei võta, küll aga räägime nüüd ühest omalaadsest mitte arutust, küll aga peatust rohelisest taastumisest.“ Juttu tuleb mereteost.

Ja nii edasi...

Ääretult lahe kuidas saab kaasaegset maailma loodusega ühildada: koroonaviirus ja masknops (nahkhiir), lennufirmade piirangud ja arlekiinsikk, maailma türannid ja nudisabatrulla, Sigmund Freud ja angerjas, Nokia ja lameuss, Koonderakond ja siugkonn, Prince (laulja) ja meritigu, Soome sündimus ja kukkurkärp, Venemaa allveelaev ja kiirerkala jne, jne...

Äkki leiduks keegi looduseinimene, kes Eestimaa sündmused loomade, lindude ja kõiksugu mutukatega seoks?