Toomas Alatalu: valijatel seisab ees kolm aastat lõputute eneseõigustuste seedimist. Ehk teeks teisiti

Sõnameistrite puudust Eestis pole. Tegelikult ka otsuste puudust. Seda vaatamata riigikogus märatsevale obstruktsioonile, millega vist olemegi juba harjunud? Kuna terendub võimalus veeta selle jamaga kolm eesseisvat aastat, on tark vaagida tekkinud seisu teise nurga alt.

Puhtast jõupoliitikast ja erisisuliste otsuste paketti panekuga on kaasnenud see, et pärast ainuõigeks kuulutatud otsuste järel need kohe unustatakse ja kapatakse edasi järgmise probleemi või „probleemiga“. Selmet üritada tehtut ja uut omavahel siduda, mis kinnistaks ka võime näha ja teha suurt pilti. Olgu selle näiteks õpetajate streigi lõpetamisotsusesse lisatud ja eriti rõhutatud „oluline punkt“ – streigime jälle, kui vaja? Kas ikka tõesti kõva sõna intelligentselt seltskonnalt, kust kohe hakkas tulema kurtmisi, et saadi vaid 17 eurot juurde? Tõsi, ka lubaduse tulevaseks reformiks, ent kogu streigi ajal keerles jutt vaid 10 miljoni euro üle!

Üle hulga aja oli Eestis saadud mõtlev mass liikuma, seda isegi rohkem kui nädalaks ning see lõppes nadi tulemusega. Toompealt tulevad uudised aga kinnitavad, et mõned ministrid suudavad vaid jama suust välja ajada ning võimalus neid peatada puudub. Ent kujutagem ette olukorda, kus õpetajate streigi lõpetamisotsuses oleks olulise punktina lisatud, et nõuame tegeliku rahvaalgatuse kiiret kehtestamist. Asi, mis rahuldaks ka opositsiooni. Pealegi paljastas palgarahale eelnenud obstruktsioon mitme probleemi pärast riigikogus tõiga, et Eesti põhiseaduse tekst ei võimaldagi erakorraliste valimiste toimumist. Esimest korda tõdes seda Postimehes isegi põhiseaduse kirjutaja number üks!