RAAMATUBLOGI: Archer on tagasi! Hõrgutava krimilooga
Jeffrey Archer, „Kes kahju kardab...“, tõlkinud Peeter Villmann, Varrak, 312 lk.
Jeffrey Archer väisab üle pea veerand sajandi taaskord oma uue teosega Maarjamaad ning on igati teretulnud. Briti menukirjaniku noorpolitseinik William Warwicki sarja esimene raamat on igati lahe lugemine ja liigitub mugavuskrimkade (cosy crime) alla, aga mitte stiilipuhta näitena. Loos on armastust, põikeid kunstimaailma, briti kombeid ja väärikust, mõnusat huumorit, kohturomaani... Ühesõnaga üks korralik erinevatest komponentidest koostatud Toome salat, millele on lisatud parasjagu maitseaineid, et saaks kokku hõrgutava roa.
Iseenesest on Archer multitalent ehk rööprähkleja, kes on kuulunud Suurbritannia parlamenti, kannab peeri tiitlit, istunud vangis jne... Ent raamatuinimesele on ta eelkõige suurepäraseid põnevikke loonud kirjanik. Meediamaailma kirjeldav „Neljas võim“ peaks olema kohustuslik kirjandus kõigile, kes tahavad mõista maailma. „Varaste aumõiste“, „Üheteistkümnes käsk“ on niisamuti käestpandamatud, aga... Tema 42 raamatust on maakeeles ilmunud vaid seitse, mis on ilmselge viga.
„Kes kahju kardab...“... Avaldatud aastal 2019, kuid viib lugeja neli kümnendit varasemasse aega, kui Londonis oli võimalik kolme naela eest saada kõht täis ja see õllega alla loputatud.
Warwickit võiks oodata edukas advokaadikarjäär, ent ta otsustab peretraditsioonidest kõrvale kalduda ning asuda tööle politseinikuna. Samas saab ta õpetus ja abi isalt, kriminaalasjadega tegutsevalt advokaadilt, kel on kõrgelt välja arenenud huumorisoon poja kallal aasimiseks. Ka õega, kes jätkab pere liini, tuleb Warwickil rinda pista, ja mitte ülemäära edukalt. Ent kui noorm mees on midagi pähe võtnud, siis ta jätkab kangekaelselt teekonda.
Archer ütleb raamatu eessõnas ära, et Warwick läbib teekonna tänavapatrullist Londoni politseiülemaks. Esimeses osas teeb ta suure sammu, saades paari redelipulka vahele jättes Scotland Yardi kunsti-ja antiikesemete üksuse detektiivkonstaabliks ja leides hindamatu Rembranti maali.
Ent raamatus on teisigi põnevaid liine, mis saavad üllatava lõpplahenduse. Nagu öeldud, on õhus armastust. Warwick, kes on ülikoolis kunstiajalugu tudeerinud, tutvub (kui nii võib suhete kohta öelda) Fizmole’i galerii teadusagendi Bethiga, mistap saab kadunus Rembranti leidmine talle eluküsimuseks. Voodisse jõutakse ruttu (brittidele ebakohaselt), kuid minevikust palju ei räägita (ehtbritilikult). Ja kui selgub, et Bethi isa on seal, kus olla ei tahaks, süüdistatuna selles, mida ta teinud pole, astub mängu Warwicki perekond.
Niisiis... „Kesk kahju kardab...“ on ääretult lahe mugavuskrimka, selle stiili kõrgeimast klassist. Mis tähendab, et ootaks järge ehk peategelase sammu järgmisele astmele.
